Päriselt ka – miks sa jooksed?
Üks mees, keda näeb Saue vallaski maanteeääri ja põlluteid mööda jooksmas, on Kiia külast Indrek Lindsalu. Mees andis oma Facebooki kontol teada, et 15 aastaga on ta jooksnud ringi ümber maakera, 10. juunil täitus tal 40 081 jooksukilomeetrit kusagil Kumna küla kandis. „Kadestan, tubli töö, õnnitlus!“ reageerisid teatele näoraamatu sõbrad. Ise ta seda miskiks eriliseks saavutuseks ei pea, on lihtsalt huvitav vahekokkuvõtte. „15 aastaga jõuab selle distantsi iga jooksja inimene läbi teha. Lihtsalt keegi mingil hetkel küsis, palju ma kokku jooksnud olen ja siis vaatasin, et selline huvitav number tuleb varsti,“ rehmab Indrek ise vaoshoitult käega.
Kilomeetreid jooksutab mees kokku Exceli tabelis. Seal on tal kirjas treeningplaan ja iga kord, kõik need 15 aastat, on mees trassilt tulles teinud sissekande kilomeetrite ja läbitud distantsi kohta. Ta peab vajalikuks, et sellist treeningpäevikut peaks iga regulaarselt trenni tegev inimene. See fikseerib, distsiplineerib, ja samas olla ka huvitav vahel oma jooksuajalugu vaadata. „Ma kunagi varem, veerandsada aastat tagasi, olen ka veidi kõvemini sporti teinud ja tõsiselt aja peale jooksnud, siis pidasin treeningpäevikut muidugi palju põhjalikumalt. Aga uuesti alustades oli selge, et nii on lihtsam ja motiveerivam. Olgu või isetehtud kava, aga kui on ikka kirjas, et täna on 10 kilomeetrit ja ülehomme 15, siis see kuidagi distsiplineerib,“ nendib Indrek.
Miks sa siis ikkagi jooksed?
Kui Indrek 15 aastat tagasi jooksmise juurde naasis, oli see esiti tulevase abikaasa eeskujul. Naine käis metsas sörkimas ja see nakkas üsna kiiresti. Kohe hooga võttis Indrek esimesel kevadel ka Norma krossijooksu ette, aga kui oli end kuus korda Nõmme mäest üles-alla joostes poolsurnuks väntsutanud, otsustas, et tuleks end ikka korralikumasse füüsilisse vormi viia. Tegi omale plaani, viskab nüüd tossu jalga suvisel ajal viiel päeval nädalas, talvel tiba vähem, aga regulaarselt. Ja mõnuga.
„Miks ma jooksen? See ei ole minu jaoks sport, täna ei sea ma endale mingeid eesmärke, lihtsalt mõnusa tundesaan liigutamisest, koormusest. See ei ole hobi ka, on lihtsalt üks osa minu päevast. Vajadus pigem. Kui ma paar päeva mingitel põhjusel jooksma ei saa, ei ole hea olla. Jooksmise ajal ei tunne ma end üheski mõttes halvasti. Kui midagi enne valutas, siis jooksmise ajal on kõik korras, pärast võibolla valutab edasi, aga sageli ka mitte. See on ka kindel aeg päevas, mis on ainult iseenda päralt. Kuulan klappidest mõnd raadiosaadet või muusikat või siis liigun vaikuses ega mõtle millestki,“ püüab Indrek asjaolemust täielikule jooksuvõhikule selgitada.
Sellesse, et jooksmise ajal saab korrastada oma peas näiteks tööprobleeme, Indrek väga ei usu. Tema hinnangul on jooksu ajal adrenaliin kõrgel ja lahendused võivad tulla pigem liiga radikaalsed. Jooksu tasuks pigem võtta kui meditatsiooniharjutust, kus mõte on üldse välja lülitatud. Aga nagu ta ise ütleb, pole ta üleliia süvaanalüüsi mees ja mingeid definitsioone ja võrdlusi kõikide teiste maailma tegevustega ei loo. Lihtsalt jookseb. Hea on.
Kuueteistkümnes maratonisügis
Kusjuures seda oskab ta omagi kogemusest öelda, et 15 aasta taguse ajaga on rahvaspordiharrastus ikka mõõtmatult kasvanud. Kui Indrek aastal 2000 taas kord maratonirajale astus, oli trassil 20 inimest. Tänaseks aga jookseb maratoni Eestis tuhandeid inimesi. Kusjuures selles seltskonnas on mehi ja naisi, noori ja vanu. „Vanasti oli maraton selline higistes maikades meeste pärusmaa, villaste sokkide lõhn juures, peeti pisut hulludekski neid. Nüüd on see normaalsus, kui hakkad jooksma, võtad juba selliseid 10-15-kilomeetriseid otsi, siis on loomulik areng, et hakatakse ka maratoni peale mõtlema,“ teab Indrek.
Täna Indrek enam mingeid sportlikke eesmärke ei sea. Mida tal enda sõnul ikka ületada on, 53-aastaselt poole noorema iseenda tulemusi nagunii üle ei löö. Aga üks maraton aastas on tal küll kalendris kirjas. Sügisene Tallinna oma nimelt, seal on mees osalenud 15 järjestikust aastat, selliseid inimesi on käputäis ja seega on kohale minek pigem au küsimus. Viimasel korral oli Indreku aeg neli tundi 13 minutit. „Selline korralik vanuri tulemus,“ naerab mees ise. Lõppeks on maratoni läbimine juba saavutus omaette, finišiajast olulisemaks peab ta mitte distantsile alla jääda. „See on ju ikka jama, kui ma 10 viimast kilomeetrit suren seal,“ selgitab Indrek.
Väike valu käib asja juurde
Jooksjate seas leidub nii pehme maastiku pooldajaid, olevat jalale ohutum, kui ka asfaldil joosta eelistavaid. Indrek sobitub viimasesisse: „Kui jooksed õige sammuga, ei põruta asfalt midagi, minul hakkavad jalad protesteerima pigem metsarajal, kus pöid on kogu aeg erinevas asendis. Õige samm on võimalikult ökonoomne, sobiva pikkusega, jalg kergelt maha, tõstad ette ja taha ainult nii palju kui vaja... Jalad valivad ise õige rütmi, aga see tuleb kogemuse ja läbitud kilomeetritega.“ Pealegi käivat tema arvates väiksed valud asja juurde, eriti muidugi juhul, kui seatakse sportlikke eesmärke. Tema ise on leidnud vanadest trennipäevikutest hommikusi märkmeid, et jalg on nii valus, et käia ei saa, õhtune sissekanne konstateerib 30 kilomeetri läbimist. Valu ja katsumused teevadki elu huvitavamaks.
Distsipliin ja tossud
Kuidas peaksid alustama need, kel keskkooliaegsest Cooperi testist siiamaani veremaik suus on? Indreku sõnul on see lihtne – tasapisi. Viis minutit jaksab iga terve inimene kasvõi kõige aeglasemas tempos sörkida. Ja siis järgmine päev minuti jagu kauem. Kriitiliseks märksõnaks on õige tempo, küsimus ei ole alustades isegi distantsi pikkuses. Distsipliin on abiks. Kui treeningplaanis on ikka kirjas kolm korda nädalas viis (või 10 või 15) kilomeetrit, siis tuleb minna. Alla kolme korra nädalas, muide, polevat üldse mõtet füüsilist teha, vähemaga ei toimu mingit arengut, lihtsalt ärritad keha. „Ja kui ise ei oska trennikava teha, siis mõni inimene sõprade seas ikka on, kes sporti teeb. Küsi nõu,“ soovitab Indrek, kes on ise mitmel tuttaval aidanud kava ja eesmärke seada.
Igasugu vidinad – pulsikelladest alustades ja erinevate internetipõhiste trennijälgijateni välja – võivad olla ka motiveerivad ja vähendada rutiini, aga tegelikult on jooksmine Indreku sõnul väga lihtne, odav ja vähenõudlik spordiala. Klubisse ega spordibaasi pole vaja minna, harrastada saab absoluutselt igas maailma punktis, ainuke asi, mida vaja, on korralik tossupaar. Aga needki peavad vastu vähemalt 1500-kilomeetrise jooksudistantsi. „Muidugi, kui tahta äge olla, siis võib Sportlandist kõige trendikamad riided ka soetada, aga sel pole suuremat tähtsust. Mina näiteks jooksen talviti siiamaani 2000. aastal Kadaka turult ostetud Adidase kiledressis,“ tunnistab mees.
