Kiiksudest kallutatud elu: kas väikesed veidrad igapäevaharjumused teevad elu keerulisemaks või lihtsamaks?
Kompulsiivsed ehk sundteod on tegevused või rituaalid, mida inimene justkui peab tegema. Need võivad tunduda kõrvaltvaatajale täiesti absurdsed ja ega tegija isegi neid enamasti mõtesta, ta vaid juhindub mingist alateadlikust vajadusest.
Mõnikord võib see teha elu keeruliseks. No kui mõistlik on alustada tüli sellest, et elukaaslane hakib porgandit supi sisse pikuti, mitte kuubikutena? Või kas pole absurdne teha draamat, kui saadad mehe poodi ja ta tuleb sealt tagasi valet värvi vetsupaberiga? Või kui gluteenivaba elu pooldav naine keeldub suudlemast meest, kes on äsja võileiba söönud? Nii võib juhtuda. Juhtubki.
Samas võivad väiksed kiiksud olla ka hoopis inspireerivad ja distsiplineerivad. Väidetavalt armastas leiutaja Nikola Tesla töötada pimedas. Kontorisse jõudes palus ta assistendil lasta akendele kardinad ette ja tõsta need üles ainult siis, kui väljas peaks olema äikesetorm. Kirjanik Victor Hugo andis kirjutamise ajaks kõik seljas olevad riided teenindajale ja noomis, et ta ei tohi neid tagastada enne, kui on oma päevatööga ühele poole saanud. Aga luuletaja Friedrich Schiller hoidis kirjutuslaua sahtlites mädanenud õunu, mille lõhn innustas teda luuletusi kirjutama.
Paljudel pealtnäha täiesti adekvaatsetel inimestel võib olla kiikse, mis nii muigama kui pead vangutama panevad. Mõned näited sauevallakatelt.
Värvide kooskõlamine
Mul on mingi teema värvidega. Ma kahtlustan, et see ulatub tagasi lapsepõlve, kui ema ütles, et üks enesest lugupidav naine ei kanna kunagi rohkem kui kolme värvi. Täna on see omandanud kaugelt suuremad mõõtmed kui vaid koti ja kingade omavaheline toonisobivus. Vetsupaber näiteks peab olema kollane. Miks? Sest vaip on kollane. Ja kätepesuseep. Ja käterätik. Ja kollast vetsupaberit, sellist ilusat kollast, pakub ainult Rimi, mis kahjuks ei ole mu kodupood. Nii et kui ma sinna juhtumisi satun, tulen enamasti korraliku hunniku rullidega välja.
Tükk aega ei olnud mul kodus veiniklaase. Ma keeldusin ostmast läbipaistvaid. Need pidid olema kollased. Hea küll, bordoopunased oleksid ka läbi läinud. See ei olegi nii lihtne, kui lähed poodi sedavõrd konkreetse sooviga. Läks tubli pool aastat, kuni leidsin.
Köögitehnika peab sobima mööbli värvidega. Ja küünlad korteri sisekujundusega. Ärme unustame toasusse. Need ka. Voodipesu? Absoluutselt! Kord kinkis sõbranna mulle hirmkalli brändi nimega tekikoti ning padjapüüri. Paar kuud hiljem küsis, et kuidas on. Pidin tunnistama, et ei ole saanud kasutada, sest värvidega sobivat aluslina ei ole ma veel leidnud. Ütleme nii, et sõbranna oli kergelt solvunud.
Riietusest ma parem ei räägigi. See on veel ekstra ooper.
Nimekirjade kütkes
Kui ma tulen hommikul kontorisse ja laua peal ei ole eesootava päeva tööde nimekirja, siis ma olen suhteliselt segaduses. Tavaliselt teen eelmisel õhtul nimekirja valmis ja neid töid, mida seal kirjas ei ole, ma järgmisel päeval lihtsalt ei teegi. Päeva lõpus kriipsutan tehtu maha, mis tegemata jäi, kannan üle järgmisse päeva. Eraeluliste asjade kohta on mul eraldi nimekiri. Mine poodi, laki küüned, kasuta hambaniiti, kirjuta emale. Sellised asjad on seal kõik kirjas. Kui kirjas ei ole, siis ei tee ka. Ma ise arvan, et tegelikult on selline harjumus üsna distsiplineeriv, kuigi sõbrad on nalja visanud, et esimene käsk mu nimekirjades ongi see, et tee nimekiri.
Vanasti oli mul kaks eraldi märkmikku ka, täna saan ühega hakkama. Kusjuures need märkmikud on mul aastast 1996 kõik alles. Ükskõik kuhu ka kolin, alati tulevad need minuga kaasa. Esoteerika usku ema ütleb, et ei ole tervislik neid märkmikke ja päevikuid endaga kaasas tassida, sest siis nagu ei suudaks inimene oma minevikust lahti lasta. Aga minul on justnimelt hirm, et kui ma nad ära viskan, siis kaotan nagu ühenduse oma minevikuga ja mul täiesti ükstaskõik, mis arvavad selle kohta kõik maailma esoteerikud kokku.
Süsteemide loojad
Raamatud minu riiulites on alati süsteemselt paigutatud. Kõigepealt on teemablokid: seiklusjutud, esoteerika, ilukirjandus... Kui on ühe sarja raamatud ja ühekõrgused, siis reastan need tähestikulises järjekorras. Kui on erineva kõrgusega raamatud, siis selles järgekorras, kõrgeim alati vasakul.
Tassid minu köögiriiulil peavad olema alati sirges reas ja kõrvad vasakule poole. Ja nõudepesurestist ärme üldse räägi. See pole miski juhuslik ladustamine, seal on süsteem ja strateegia. Kõige taha suured taldrikud, ettepoole väiksemad, tassidel on oma koht. Kui keegi teine need sinna valesti reastab, siis ma vaikselt käin ja tõstan ringi.
Pesu triikimisel on mul ka süsteem. Alati laotan triikimata pesu kahte hunnikusse. Ja mitte kunagi ei hakka ma pealtpoolt võtma, vaid keeran hunnikud ringi ja siis hakkan kahe kaupa mõlemast riideid võtma. See, et mul võiks olla midagi konkreetset kusagilt hunniku keskelt vaja, selline asi ei tööta. Alati pealtoolt.
Kindlad kujud köögipoolel
Mul on mingi arusaam, kuidas mingis toidus peavad asjad olema lõigatud. Mind hullult häirib, kui on teistmoodi. Kodus on ette tulnud nii mõnigi dramaatiline olukord sellepärast. Ma hoian end küll tagasi, kui elukaaslane on olnud nii armas ja mulle supimaterjali valmis hakkinud, aga jumal küll – Aasiapärases supis ei saa olla porgandid ratasteks lõigatud! Piklikud peavad ju olema. Rattakujulised võivad vanaema kalasupi sees olla. Ma teadvustan küll, et see on minu probleem, aga mind ikka tõsiselt häirib, kui on valesti.
Pimeduses peidus
Ma põhimõtteliselt elan pimedas. Kardinad on kogu aeg ees. Kogu aeg. Kui keegi tuleb ja need eest ära lükkab, tunnen ma end füüsiliselt halvasti ja olen sunnitud need tagasi nihutama. Köögi laes olevast kahest lambipirnist on mul alati üks välja keeratud. Magamistoas pole laelampi üldse. Vannitoa lüliti on seadistatav – saab keerata nii hämaramaks kui valgemaks. Ma ei kujuta ette, kes on need inimesed, kes tahaks hommikul täisvalguse peale lasta ja pesema minna. Ja see ei ole isegi nali – on ette tulnud kordi, kus ma olen tagurpidi kampsuniga majast välja läinud. Ma lihtsalt ei ole märganud pimedas. Ja mu arst ütleb, et pidev pimedas elamine on mu käbinäärme ajus tuksi keeranud ja sellest olen ma saanud unehäired. Aga ma tõesti tunnen end valges ruumis halvasti.
Prillid vahele
Mul on kirjeldamatult palju prille. Päikseprille. 0-klaasiga prille. Punaseid, siniseid, pruune. Paksemate raamidega, väljakutsuvamaid ja tagasihoidlikumaid. Mulle meeldib, kui prillid on minu ja maailma vahel. Kuidagi turvaline on. Sellepärast ei ole näiteks päikseprillidel minu jaoks olulist seost päiksega. Ma võin vabalt kell 8 sombusel novembrihommikul laekuda kohale, prill ninal. Ja mõnikord ei saa ma ise ka aru, et mul on ühed prillid pealael ja teised ninal. Prille on kontoris, autos, kodus. Igaks juhuks. Mine tea...
Liikumise trajektoorid
Kodust tööle ja töölt koju sõites pean valima alati erinevad trajektoorid, ma ei suuda sama teed kaks korda läbida. Mõtlen alati enne läbi, mis kaudu sõidan. Ja kui näiteks jalutama lähen, peab teekond alati moodustama ringi. Näiteks seda Laagri-Saue kergteed ma kasutada ei suuda. Mis mõttes ma kõnnin edasi-tagasi? See ei ole väga mõeldav.
Numbrite maagia
Äratuskellal peavad numbrid olema kuidagi sünkroonselt. Ei ole nii, et heliseb, kell 7:00. Peab olema 7:07, 6:56 või 8:08. Lihtsalt peab.
Teleka vaatamine käib nii, et alati alustan esimesest kanalinupust. Ma võin ju küll teada, et film, mida tahan vaadata, on eetris 19. kanalil, aga ma lihtsalt pean eelnevad 18 ka läbi klõpsutama.
Kui sõidan pikka maad auto kõrvalistmel või bussis, hakkan vastutulevate autode numbrimärkidel keskmisi leidma. See on kuidagi lõdvestav ja rahustav. Ja soovitavalt peab olema tulemus paarisarv.
Nõrk ego otsib korrastatust välisest
Mart Laisk, psühholoog
Obsessiiv-kompulsiivset ehk sundhäiret iseloomustavad korduvad obsessioonid ehk sundmõtted või kompulsioonid ehk sundteod. Obsessiivsed mõtted on ideed, kujutlused või impulsid, mis tungivad stereotüüpsel viisil pidevalt inimese teadvusse. Need häirivad inimest ennast peaaegu alati ning ta püüab neid sageli, kuigi edutult, maha suruda.
Tüüpiliselt on sundmõtted seotud saastumisega, korra või sümmeetriaga, kahtlemisega, agressiivse või hirmutava teoga ning seksuaasete kujutlustega. Sagedasemad sundteod on pesemine, puhastamine, koristamine/sättimine, kontrollimine, mõne tegevuse kordamine (nt ukseläve ületamine kindel arv kordi) ja kogumine. /www.sensus.ee/
Kes siis on see deemon, kes meie peades istub ja meid sunnib tegudele, mis on ilmselgelt irratsionaalsed? See on reeglina ego hirm kadumise ees ehk kui meie ego pole piisavalt tugev ja korrastatud, siis ta hakkab seda korrastatust otsima välisest. Näiteks inimese sund kõike ritta seada on tegelikult ego püüe ennast korrastada. Ego otsib välisest korrast justkui saalungeid, millele toetuda, et vältida enese laiali lagunemist. Alati pole see seos nii ilmne ja sunduslik tegevus on lihtsalt välja kujuneneud tingrefleks ärevuse maandamiseks. Hea näide oleks siin imekauni nimetusega häire trihhotillomaania, mille puhul inimesel on sund oma juukseid närida ja näppida. Raskematel juhtudel võib see viia täieliku kiilaspäisuseni, rääkimata vaimsetest kannatusetest, mida selline inimene peab läbi elama.
Obsessiiv-kompulsiivne häire on ärevushäire ehk see kaasneb n-ö ülemõtlemisega – püüdega omada välise maailma üle rohkem kontrolli, kui meie Looja seda heaks on arvanud. See on sisuliselt see, kui meie mõistus ei usalda südant ja püüab südames jõuga võimu haarata. Jõuga pole see aga võimalik ja tulemuseks on igikestev konflikt, mis toidab jätkuvalt meie ärevust, mis omakorda vajab siis vaigistamist. Ainus, mis selle konflikti ja sellest tuleneva ärevuse vaigistaks, oleks ego julgus usaldada, aga kuivõrd selleks egol just julgust ei jagu, siis tekivad nn asenduskäitumised, mis justkui rahustavad, aga tegelikult hoopis piinavad meid.
Miks siis tabab mõnda meist selline katsumus? Nagu ikka, on siingi taustaks lapsepõlv ja toonased peresuhted. Lühidalt on tollest ajast meisse jäänud usk, et maailm meie ümber on ohtlik või et me ise oleme liiga nõrgad, et muutuvate oludega toime tulla. Seetõttu tunneb ego lagunemise ohtu ja hakkab enesekaitseks rakendama erinevaid ego kaitseid. Osa neist on igati adekvaatsed ja tõesti aitavad meil liiga raskeid kogemusi vältida, osa aga on ilmselged ülereageeringud, muutes meie elu hoopis raskemaks.
