Võitlus nähtamatu õudusega

Kui nii mitmedki saarlased saadeti 30 aasta eest Tšernobõli katastroofi tagajärgi likvideerima just 7. mail, siis toona 31-aastane kahe lapse isa Holger Lepik suunati sama teed 1987. aasta detsembris. Reaktori juurde ta otseselt ei sattunud. Kolm kuud pidas ta kinnises tsoonis autojuhiametit.

Kuigi tavaliselt lähetati mehed katastroofipiirkonda kuueks kuuks, siis tema sai koju juba järgmise aasta märtsis. “Ema suri mul ära. Hästi ei tahetud koju lasta, sest radiatsioonikiirguse ports polnud veel täis. Pakuti, et mine matuste ajaks puhkusele, aga lõpuks lasti ikka tulema,” räägib ta oma kurva taustaga kojusaamisest.

Kutse toodi talle aga töö juurde kontorisse ja minek oli juba järgmisel hommikul. “Ma töötasin elektrivõrkudes mehhaniseeritud ehituskolonnis kraanajuhina. Käisime liinitöödel. Õhtul enne tööpäeva lõppu pisteti kutse pihku ja hommikul oli minek – polnud seal kusagile viilida ka,” meenutab ta.

Loe pikemalt Saarte Häälest.