See film pidi sündima
Hardi Volmeri vastvalminud mängufilmi “Johannes Pääsukese tõeline elu” peategelased ei ole lihtsalt krahvid, vaid sinematograafid.
Filmil mitu mõõdet
Kui Pääsuke Voltrit kamandab: “Harri, pane kaamera üles!”, kõlab see samamoodi nagu Lia Laatsi käsk Ervin Abelile Sulev Nõmmiku filmis “Siin me oleme”: “John, lase vesi välja!”. Mäletatavasti materdasid targad kriitikud Nõmmiku filmi pärast esilinastust maatasa. Aeg teeb imet. Nüüdseks on “Siin me oleme” staari staatusesse tõusnud.
Hardi Volmeri filmil on mitu mõõdet. Keegi on seda juba, mu meelest ekslikult, nimetanud vesterniks. Ma tunnen operaator Mait Mäekivi panoraamides ära hoopis Lõuna-Eesti muinasjutulised maastikud. Panoraamides räägivad ka filmi sinematograafid.
Nagu midagi poleks muutunud. Eesti esimene liikuvate piltide ülesvõtja Johannes Pääsuke püüab piltide ja kinotegemise eest inimestelt raha võtta. Hüvesid ka – andke öömaja, me teeme teist pilti. “Kes kopikat ei korja, see ei osta orja,” laulab Sergo Lõuna-Eesti viljapõldude vahel.
Või on see Türgi vanasõna? Mu meelest on need teeloleku kaadrid puhas kummardus Kaljo Kiisa filmile “Nipernaadi”, kus peaosas sootuks teistmoodi Tõnu Kark.
Kinomehed Volmeri filmis täidavad Eesti Rahva Muuseumi tellimust. Setu naised panevad ennast rahvarõivaisse ja hõbeehteisse, võtavad lapsed kaasa, kui Pääsuke neid pildile kutsub.
Klarnet soleerib
Filmile annab mu jaoks võtme Ardo Ran Varrese loodud muusika. Leitmotiiv, mis on mu jaoks äratuntavalt Odessa juutide muusika sugemetega. Klarnet soleerib seal kusagil. Ma ei arva, et see on juhuslik – Odessa ja Setumaa on ehk milleski sarnased küll. Ka selles, et varasemast ehedusest on alles vaid müüt. See ka, et tänapäeva setud teevad maailmasuurt laevafirmat ja toonased Odessa juudid kauplesid kullaga.
Seoseid võib välja mõelda nii- ja teistsuguseid, kuid mõlemat rahvakildu iseloomustab andekus ja laiskus ja romantilisus. Odessa juudimeloodiaga seoses veel see side ka, et vägisi tuli üht filmi läbivat meloodiat kuuldes pähe salm: “Roimar oli roninud vanaeide voodi. Eit oli saja-aastane, teda saunast toodi...”
Pääsukese Setumaal tekkinud sümpaatia Nasta, keda mängib Ester Kuntu, ei taha pildi ega filmi peale jääda. Ütleb, et hing antakse inimesele, kui üldse kellelegi. See on lihtsalt ilus.
Uhke kaader on, kuidas Pääsuke ja Volter tunnelis Lurichist räägivad. Tunnelist paistva valguse varjutab hiiglase kasvu valges riides mees, harkader seljas. Kõnnib lihtsalt läbi, ei ütle midagi. Või filmitegijate selgelt näidatud paralleelid metsaserval oleva õigeusu kabeli ja põlismetsa tähendustest.
Sellel filmil on Eesti filmi hing sees tõepoolest. Johannes Pääsukesel on kaasas adjustaat, mille ta vajadusel võimuesindajatega kõneldes lauda lööb; foto, kus ta on peal koos keisriga. Nimetabki ennast keisri isiklikuks pildimeistriks. Muidugi võiks meenuda Kihnu Jõnni keisri kulliga kaptenipaberid Kalju Komissarovi samanimelisest filmist.
Hardi Volmer annab Pääsukese filmile hinge, lisaks muule ka Johannes Pääsukese enda kunagi üles võetud kaadrid, milles vaimukas kiiks juures. Näiteks Voltri ja Pääsukese lavastajajutud setudest filmitavatele, et nad kaamerasse ei vaataks. Ja Pääsukese dokumentaalkaadrites just seda tehakse.
Ott Sepa ja Märt Avandi varasema näitlejaelu slepp on ka sees. No näiteks filmivad mehed kirikuseina ääres istuvaid inimesi. Pääsuke-Sepp ütleb Voltrile-Avandile, et too võtaks mütsi ja läheks istuks, müts näpus, kerjuste sekka. Volter muidugi solvub ja seletab, et ta on meditsiinitudeng ja mõisniku poeg. Selle peale ütleb Pääsuke: “Harri, kas sa ei võiks kordki elus enda üle naerda?”
Uhke kurbus
Lisaks kõigele muule võluvale teeb sest filmist filmi see, et temas on sees uhke kurbus. Nii algus- kui lõputiitrites on tegijad rõhutanud, et see film on tehtud, pidades silmas Peeter Brambati ja Arvo Kukumäe mälestust. Tõnu Kargu Sergo kallistab puskaripudelit, öeldes “parem viinahais kui mullalõhn” ja tal on Kuku silmad peas. Lisaks teadmine, et nii Voltri kui Pääsukese elu jäi Vabadussõja tõttu lühikeseks, peale selle me oma maa hääbuv ilu.
Harri Volter kõneleb lõpu poole, kui võte on läbi: “Mõelge, saja aasta pärast te olete kõik surnud, aga setu kultuur, kultuur käib. Lindi peal.” Valusirooniliseks teeb öeldu see, et näitleja Avandi sõnadele saksa aktsendi juurde kõneleb. Vägisi viib see film mõtte sinna, et kes meist, eestlastest, kord saja aasta pärast etnograafilisi kaadreid üles võtavad kui eksootikast. Mis rahvusest nad on ja missuguste kaameratega? Või läheb kuidagi teisiti.
See, kuidas Tõnu Kargu Sergo sepale, kes tema ära lõhutud peene filmikaamera korda teeb, ütleb “Aitüma, Kolla”, sobib tänuks kogu seltskonnale, kes selle Eesti filmi tegid.
***
P. S. Mult on küsitud, et miks Pääsuke ja Volter ses filmis ikkagi Tartust Setumaale põgenevad. Alguses mõtlesin, et tegu oli mingite alasti piltide tegemise pärast tekkinud pahandusega. Aga oli hoopis nii, et rikas Lebedev maksis filmitegijatele töö eest ja ta lõigati filmist välja. Nagu elus tihtipeale.