Samasugust püsivust ja sihikindlat edasiminekut tajusin teises tootmisettevõttes naabermaakonnas. Sealgi alustati 1990ndatel väikese töötajaskonnaga tasapisi, toodangut katsetades ja turgu kombates. Kuulates omaniku juttu, tabasin end äratundmiselt – nende meeste lugudes kumab sarnane muster julgusest ja pealehakkamisest ajal, mil polnud ettevõtlusõpet ega -koolitust. Selliseid alustajaid oli sajandi viimasel kümnendil ilmselt väga palju.

Kolm aastakümmet on paras ajavahe, et seda meenutada. Minu meelest väärivad tähelepanu need mehed-naised, kes turumajandust tundmata sellesse sukeldusid ja püsima jäid. Tunnustust vääriv on see, et sellised toona loodud ettevõtted tegutsevad jätkuvalt kas omanike või juba nende järeltulijate eestvedamisel.

Kui nimetasin niisugust arengut dünastia ülesehitamiseks, vastas mulle ettevõtja, et tasakaalukas laenu võtmine ja firma kosilastest hoidumine on pigem talupojatarkus. Tema poeg, kes isa kõrval firmas tegutseb, lisas: “Meiesuguseid maa väikeettevõtjaid, tööandjaid ja seltsielu toetajaid on tegelikult palju, ainult et meist teatakse laiemalt väga vähe.” Tore kui selliseid maaelu edendajaid tunnustatakse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid