Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Nädalavahetusel pronkssõduri ümbruses juhtunu, kus samas asuva sidepataljoni ülem andis pühapäeval linnaloalt naasvatele ajateenijatele korralduse tagasi tulla tsiviilriietes, on ühtaegu nii jabur kui kurb. Kahjuks on see osa laiemast mustrist.

Jabur eelkõige sellepärast, et aastas on üks päev, kus Eesti Vabariigi pealinna südames on üks koht, kuhu Eesti kaitseväelastel ei maksa vormis minna. Samamoodi, nagu ei maksa sinna minna Eesti Vabariigi sümboolikaga. Sest osa sinna kogunevate inimeste mentaliteet ja süda kuuluvad ühele teisele riigile ning nad käsitlevad seda kohta sellel päeval selle teise, Eestile ebasõbraliku, riigi territooriumina.

Kurb seepärast, et see on osa laiemast Eestis valitsevast hoiakust. Nagu ühes Eesti filmis öeldi: „Ei meie suure Vene vastu saa, ei meie suure Vene vastu saa.“ Me oleme nii kangesti mures selle pärast, mida Venemaal meist räägitakse, kuidas meile propagandaga liiga tehakse ja mida sellest kõigest mujal maailmas arvatakse. Selle asemel, et sellest üle olla ja oma asja ajada.