Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Pärast läbikukkunud puidurafineerimise tehase projekti Tartumaale on asjade selline käik nagu sõõm värsket õhku. Aga mitte selles mõttes, et asi tahetakse vaikselt ja avalikkuse vaateulatusest eemal ära teha. Ikka seepärast, et kõik osapooled suudavad säilitada kainet meelt ja tervet mõistust.

Sest olgem ausad – Tartu tehase puhul visati laps pesuveega välja enne, kui keegi tegelikult teadis, mida oleks selline tehas tähendanud kohalikule keskkonnale, majandusele ja inimeste käekäigule. Poliitikutel oli tarvis enne valimisi odavat populaarsust ja osal keskkonnakaitsjatel põhimõtte pärast asjale vastu olla.

Tartumaa ei ole muidugi Ida-Virumaa, kus kavandatava puidutehase sarnaste tööstuste tekkimine on piirkonna elu ja surma küsimus. Suuresti põlevkivi töötlemisele keskendunud Ida-Virumaal on paratamatus, et enam kui sajandi kestnud põlevkivi aeg saab ümber ning leida tuleb uued tegevusalad, mis kohalikele tööd annavad ja elu selles piirkonnas säilitavad.