Laena maski, Vanemuine!

Metsosopran, kelle esitus metsa läheb, on metsasopran.

Koroonaajal saavad med­töötajad kõvasti vatti.

Niru veri ei värise.

Kõige aktiivsemad maskikandjad on keevitajad.

Metsalangetajad on hoopis teisest puust kui metsaistutajad.

Milline on tänavusügisene sõrmkübaramood?

Kuidas on võimalik maski osta, kui ilma maskita ei teenindata?

WC-pott helistab patsiendi magamise ajal Zoomi vahendusel robot-arstile ja too alustab raviga. Tark maja blokeerib uksed, viies sellega patsiendi eneseisolatsiooni. Kohale lendab droon, mis toob kohale ravimid. Pangaarvelt võetakse maha x summa raha. Droon kallab ravimi spetsiaalsesse diivani taskusse. Diivan teeb magavale patsiendile süsti. Patsient ärkab valust üles ja peksab kätte sattunud drooni tükkideks. Droon kutsub automaatselt politsei välja. Tark maja annab elanikule elektrišokkeriga löögi ja jääb ootama robot-politseinikke. Häpi end!

“Kass on osav dirigent, taktikepiks saba. Ta pilli järgi tantsime, kuni paigast naba!” näugus kõuts katusel Tarmo Vaarmetsa sulest sündinud tekstijupile viisi külge punudes. “Mida sa kräunud sääl, va kassiroju!” käratas lõvi, kes seedis värsket kõhutäit ja püüdis sõba silmale saada.

“Siin hiirekuningas Felix kolmas,” teatas kass üleolevalt. “Aga kes olete teie, va laiskvorst alumiselt korruselt? Esitlege end!”

Lõukoer ärritus silmanähtavalt ja lõi pea kuklasse sellise jõnksuga, et lakast lendas kirpe suures kaares eemale. “Võta teatavaks, va kassinäru, siin laseb leiba luusse kõikide loomade kuningas ja kõrbekuningas Lõrr neljateistkümnes. Nii et kebi alla ja laku mu käppa, vasall!”

Kõuts ajas silmad suureks ja kargas jalgadele sellise pauguga nagu oleks vana karu vastu plekk-katust trummi löönud, aga enne seda kõvasti rummi joonud. “Päris Lõrr oled või – Olivia Saare raamatust? Oot, mitmendast kordustrükist sa oled?”

Kuna kassi saapad olid libeda tallaga ja katus järsult kaldu, hakkas ta mööda katuseplekki valju kriiksumise saatel alla libisema. Samal ajal tegi Lõrr pika hüppe nagu kirp ja pani ummisjalu metsa poole punuma, julgemata isegi tagasi vaadata. See ei olnud kuigi majesteetlik käitumismuster.

Järgmisel päeval tõttas kõuts saba seljas loomapsühhiaater Hinge Looma vastuvõtule. Ta hingeldas, vappus ja sai vaevu sõna suust. Kui midagi ütles, siis kokutas. “Austatud hiirekuningas, rääkige nüüd algusest lõpuni kõik ära, siis saan teid vast aidata,” ütles üle ilma tuntud ja tunnustatud vetpsühh, kelle juures olid käinud koguni sellised kuulsused ja suurkujud nagu jääkaru Friida, kass Artur, Komissar Rex, kurjad prussakad ja isegi tsirkusedirektor Viktor Nikulin Venemaalt.

“Kuskilt ilmus välja lõukoer, kes ütles, et on kõikide loomade kuningas! Läksin nii endast välja, et libisesin katuselt alla,” alustas kõuts väriseval häälel.

“No ja siis?” imestas arst. “Kui viga saite, siis minge velskri juurde või traumapunkti. Mina olen psühhiaater.”

“Selge see, no muidugi! Aga kuulake... Kui olin maandunud ja end vaevalt püsti saanud, jooksis minu juurde hull peni Max, keel ripakil, ja teatas õhinaga, et leidis kuurist roti­kuninga!”

X linna kõige elavamas uulitsas hakkas üks uhkelt riietatud härra kõnelema uulitsapoiste ja kodututega, kes seal omavahel juttu ajasid. “Kui kaua olete juba ilma tööta ja koduta olnud?” tahtis härra teada. Mõned vastasid, et mitu kuud; mõned, et juba aasta või rohkem. “Teil on siis ka nälg ja hea kõhutäie sööksite meeleldi, või kuidas?” küsis härra. Uulitsapoisse tuli veelgi juurde ja kõik tõendasid, et ühe hea söögi sööksid nad ära kohemaid. “Tulge siis minu järel,” ütles härra ja viis nad kõik lähedal olevasse trahterisse ning tellis neile tubli lõunasöögi.

“Üsna rõõmsaks teeb südame, kui näen inimesi nii suure isuga söömas,” ütles härra trahteripidajale, kui mehed olid söögi kallale asunud. “Kaunis nähtus!” tõdes ka trahteripidaja. “Niisugune söögikord mõjub inimesele paremini kui mis tahes ilus jutt,” lisas härra omalt poolt. “Head teod saavad ükskord tasutud,” ütles trahteripidaja vaga näoga.

“Teil on õigus, peremees. Ma tahan seda söögiaega veel täielikumaks teha. Oodake üks silmapilk,” sõnas härra. Ta ruttas trahterist välja ja tuli mõne minuti pärast tagasi. Temaga olid kaasas kolm töömeest, üks vana naine ja kaks ajalehemüüjat. Ka nemad sätiti laua äärde sööma. “Vaadake neid nüüd!” hüüdis härra naeratades ja rõõmust säravail silmil. “Oh, oleks mul vara, ma tahaksin kõiki linna vaeseid toita!”

“Teie olete heategija, tõeline heategija,” ütles trahteripidaja kiitvalt ja juba ette arvates, kui suure rahasumma ta nende kõikide kõhutäie eest härralt saab.

“Kui palju neid siis nüüd on?” luges härra lauas istujaid kokku. “Viisteist, ei, kuusteist on. Ainult neli ongi kahekümnest puudu. Oodake, ma toon veel lisa.” Nende sõnadega jooksis ta trahterist välja ja – jäigi sinna.

Kui “heategija” tagasi ei tulnudki, kutsus trahteripidaja politsei. Politsei leidis aga, et kõik lõunasöögi saanud on süüta ja lasi nad vabaks.

Õnneseen kukub läbi vaid läbi raskuste.

Nali hoiab vaimu virgena ja virge vaimukana!

Parem riske maandada kui maa põhja vanduda.

Kui halb kiiresti levib, siis on vähemalt levi hea.

Mardid toovad viljaõnne, kadrid – karjaimmuunsust!

Parem põldude lupjamine kui põllumeeste tõrvamine.

Väärtuste edendamine on edendamise väärtustamine!

Lõiketraati nähes panid pagulased kohe lõikama.

Postiljon õngitses koti põhjast õngitsuskirju.

Kui vesi ahjus, siis kiputakse ära aurama.

Üleminek ei tohi väljenduda altminekus.

Kas julgus mureneb julgustükkideks?

Katseaeg on läbipõlemise tuleproov.

Parem kibe tõde kui libe vale.

Väga raske on olla töövarjuks sellele, kelle varjugi sa näha ei või.

Kui te ei suuda midagi head öelda, siis vaikige, sest parem olla oma vaikimise kuningas kui sõnade ori.

Kõva peer on pere naer, salasitt toob sekeldusi.

Laena maski, Vanemuine!