Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

„Tõde ja õigust” käis kinos vaatamas vähemalt 250 000 inimest. Seda, et eestlaste teatrijanu on ka väga suur, näitab suvine „Serafima + Bogdan” Kolkjal, kõik etendused olid välja müüdud. Muide – Priit Loogis ei ole kübetki staariülbust ega edevust.

Kohtume temaga, kui Pärnus Endla teatris on just lõppenud proov. Ingomar Vihmar lavastab Anton Tšehhovi näidendit „Kolm õde” ja Priit mängib seal Andrei Prozorovit, tarka noort meest, kes nii nagu tema õekesedki, räägib sellest, kuidas ta läheb Moskvasse ja hakkab elama.

***

Mängime nii, et mina olen mina ja sina oled korraks taas Andrei Prozorov, kolme õe tark vend. Ja ma küsin su käest, et mis jamad, noormees, miks sa siin provintsis kükitad, miks sa Moskvasse ei lähe?

Sest Tšehhov ei ole nii kirjutanud. Tegelikult ma ei ole sellele mõelnud. Miks ei ole? Mulle tundub, et Ingomari lavastuses, õigemini selles lavastuse protsessis koos Ingomar Vihmariga olles on rohkem hetkes olemist kui minevikus sobramist, mõistuslikku analüüsi ja selle pealt osa ehitamist. Nii muidugi võib ja saab analüüsida ja keegi ei keela. Aga aus vastus on: ma siiamaani ei ole sellele mõelnud.

Ma ei oska sulle kindlalt väita ka, kas teadmine, miks inimene ei tee midagi oma unistuse elluviimiseks, aitaks sul Andreid mängida nii, et publikul oleks huvitav. Ma mõtlesin ... võib-olla mõtlengi raamatutest loetud tarkusele toetudes, aga lavastaja Ingomar selle välistab.

Sellest võib mõelda, seal on mingisugune võimetus, soorituskramp, kattesein… Ma ei tea, kust sellised asjad tulevad, et mõni inimene ei ole eestvedaja tüüp, tegutseja tüüp. Selliseid ju on. Andrei elab oma pisikeses maailmas, õpib viiulit mängima, tegeleb nende asjadega, mis teda huvitavad, ja suudab neis väikestes hetkedes oma väikest elukest korraldada just nii palju, kui ta tahab. Aga suuremat pealehakkamist mul pole, mis siis et mind paelub teadlasekarjäär Moskvas. Või vähemalt mõte sellest. Peale jääb ikka see, mis toimub hetkel siin argipäevas ja hetke eesmärgi nimel.

Kohe tulevad silme ette paralleelid inimestest, keda oled kohanud – tark, nupukas, ettevõtlik justkui ka, aga ei liigu selles suunas, mis kõrvalt võiks tunduda justkui see õige. Peamiseks saab ikka see, mis kellegi enda jaoks õige on.