Tartu Ülikooli professor Tõnu Lehtsaar näeb ühiskonnas eskaleeruvat konflikti, mis on nagu õpikust maha kirjutatud.
Miks me üksteist kiirelt sildistama hakkame ja millised on tagajärjed? Kuidas inimesed eskaleerunud konfliktis muutuvad?
Mida teha, kui rindejoon jookseb läbi lähisuhete? Vastasseisud kurnavad ja väsitavad. Kuidas sellest tülist nüüd välja tulla?
Te olete konfliktipsühholoogiast õpiku kirjutanud ning analüüsinud ka äärmusgruppides toimuvaid protsesse. Kas see, mida me praegu enda ümber näeme, on õpikunäide või kuidas teie toimuvat vaatate?
Näen mitmeid eskaleeruva konflikti tunnuseid ja need on tõesti nagu õpikust maha kirjutatud.
Konflikti eskalatsioon tähendab olukorra kontrolli alt väljumist, mõistlikkuse piiride ületamist ja sellise olukorra saabumist, kus inimesed ei juhi konflikti, vaid konflikt juhib inimesi.
Millest te seda järeldate?
Millest te seda järeldate?
Neid sümptomeid on üsna mitu. Esmalt tekivad konflikti eskaleerumisel tabuteemad, millest ei saa rääkida. Seejärel kujunevad inimesed, kellega ei saa enam suhelda. Ehk siis algul on tabuteemad, seejärel tulevad tabupersoonid.
Teine eskaleerunud konflikti tunnus on see, et kujuneb olukord, kus iga inimene peab võtma põhiküsimuses seisukoha. Maailm jaguneb ainult poolt või vastu, mustaks või valgeks. Vahevariante ei ole, saad olla ainult siin- või sealpool.
Võib juhtuda, et neid inimesi, kes sellisest must-valgest vaidlusest lihtsalt oma igapäevase töö juurde suunduvad, ei mõisteta üldse. Meil käib siin püha sõda, kuidas ta ometi lahkuda saab? Samas on põhiülesannete täitmine ilmselt kõige mõistlikum tegu.
Kolmandaks käib eskaleerunud konfliktiga kaasas killustumine. Rindejoon on maas, aga kummalgi pool tekivad fraktsioonid, kus käib omakorda fraktsioonidevaheline sõda veel mingil muul teemal.
Seda me näeme päris palju, et võideldakse erinevate asjade eest.
Just. On näiteks keegi, keda ei lastud restorani, siis tekib omakorda rindejoon restorani poolt ja vastu.