Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

"Vanasti ulatusid hanged räästani," tõden kolmekordse maja ees, kus ma juba kolm aastakümmet elan. Päris räästani pole hanged siin veel küll ulatunud, aga väiksemad on end upitanud mulle pahkluuni või poolde säärde, suuremad põlvini, kubemeni, vahel vöönigi. No eriti tuuliste nurkade tagustes, kui kujutlusvõime ka appi võtta, lausa rinnuni.

Õige hetk hangedes sumamiseks on muidugi siis, kui sajab ning esimesed helbed heljuvad, keerlevad tänavalampide valguses, liuglevad maa poole, aga pööravad siis end otsekui ringi, ujuvad leebes tuules kuhugi edasi ja maanduvad alles seal, kuhu lambi valgusvihk ei ulatu. Mõnikord räitsakad ilmuvad äkki nagu eikuskilt, aga sopsavad jalge ette, otsekui oleksid tantsimisest väsinud.

Olen aastaid sumbanud selles ise sündivas imes, kindaotstega udupehmust kaasa vedanud, Aga mõnikord polegi mahti niisama sumada. Sadu on nõnda tihe, läbipaistmatu, lausa mattev, et hoopis õigem on lumelabidas keldrist üles otsida.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid