Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

No usun, et ka sind ajab muigama, et alustame oma juttu valguse tulekust hommikul ja kitsekestest akende all. Ealised iseärasused? 30 aastat tagasi oleksime kohe kultuuril sarvist kinni haaranud.

Ei tea. Ajad on ärevad. Hirm on kõigil naha vahel. Me ei tarvitse seda teadvustada, on selline alateadlik hirmuseisund. See leiab ju erinevaid väljendusi. Võimalik, et rääkimine ilusatest loodusnähtustest enda ümber on ka mingil määral sublimatsioon. Et mitte rääkida hirmsatest asjadest. See on hästi loomulik, praegu eriti.

Hakkad kultuurist rääkima, siis läheb ju kohe vingumiseks. Midagi ei ole teha. Nutt ja hala. Emake loodus on ikka see, mis mõtted rõõmsatele radadele juhib.

See on nii, kui sa ei mõtle, mida emakese loodusega parasjagu tehakse. Ots on ju ees ka sellel.

Loodetavasti otsa ta ei saa. Aga eks iga lusti eest tuleb maksta. Poliitiliselt ebakorrektne jutt, kuid seda aeg-ajalt mainitakse: probleem on tegelikult inimeses. Meid on liiga palju saanud. See pole saladus ja eks emake loodus hakkab kohendama neid asju. Katsub sättida tasakaalu, kui me, inimesed, sellega ise hakkama ei saa. Ja me ei saa.

Oleme väga erinevas seisus. Lääne heaolus aelev inimene, kellel on palju aega – tema nutab ja mõtleb looduse peale. Aga kui sa elad soojal maal, kusagil puu all, koormakate peavarjuks, oma perega ... no sa ei mõtle liustike sulamise peale. Siis mõtled ainult sellele, et uputus võib sind tabada äkki, aga sa ei mõtle globaalselt. Ja enamik inimesi kuulub ju sellesse kategooriasse. Sellepärast me ei ole justkui ühes paadis.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid