Ja siis tuli see kohutav päev, mil ma pidin olema seatapjatele abiks. Vaenlaseks oma kamraadile. Läksin koos seatapjatega aedikusse, et aidata ohvrit kinni saada. Minu sõber tabas hetkega ohtu ja puges meeleheitlikult mu selja taha, niutsudes ebatavalisel toonil. Lootis, et ma ta päästan. Sea nutt oli ennekuulmatult suruv. Ja see lõppes laudauksele tulnud perenaise vääramatu otsusega: „Jääb ära. Täna jääb ära.“ Ja jäigi.

Muidugi ei jäänud ära selle toimingu tavapärane valge jook. Küll ilma praetud maksata.

Kui ma paar nädalat hiljem jälle maale sõitsin, oli sea aedik tühi ja sahvris verivorstid, mida ma seekord taldrikule ei ihanud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid