Kameeleoni värvid – selgrootu Semperi lugu
Küll haritud, küll klanitud, aga isiksusena ikkagi äpu. Tema ülalpidamine eesti rahvale ränkrasketel aastatel ei vääri muud kui põlgust. Samas ei taha ma tõesti eesti kultuuri heaks sedavõrd palju teinud kirjastusele Semperi avaldamise eest etteheiteid teha – küllap on neil sellegi mehe päevavalgele toomisega omad kaalutlused ning õigustused.
Raamatu esimene osa kajastab Semperi noorusaastaid õpingute ajal Peterburis. Siin kempleb ja mäsleb tulevane sulerüütel peamiselt armastuse lahinguväljadel. Esikohal on isiklikud üleelamised neis siin-seal ülespuhutuna tunduvais suhetes ja vahekordades.
Tollastele oludele ja inimestele on vähe tähelepanu pööratud, kultuurilooliselt ei anna need leheküljed midagi erilist. Sõnakäsitsemisoskus oli Semperil juba noorpõlves olemas ning 20aastasena kirja pandu kõneleb selget keelt vaieldamatutest kirjamehe-eeldustest. See on ka kõik, mis selle paukpadrunitega tulistamise kohta head võib öelda.
Järgmisena ilmub Semper lugeja ette juba hoopis hiljem ja teistes oludes. Kommunistliku Vene tagalas. Vahepeal on päevikupidajast saanud tubli, ent keskpärane kirjamees, mitmes Eesti tuntud kirjandusrühmituses ja -ringis osaleja ning sekeldaja...
Kindlasti olid tema ambitsioonid hoopis suuremad, kuid mis parata, antud oli vaid n-ö näpuotsaga. Nagu pole parata sinnagi, et hinge kogunes kibedust ning see vajas varsti väljapääsu. Nagu ka Semperi sõpradel eesotsas Vares-Barbarusega.
Sobiv “kättemaksu tund” saabuski võidukate Vene vägede jõhkra sissemarsiga Eestisse. Vasakpoolsusega ennegi mehkeldanud Semperi hetk näis olevat saabunud. See pidi muu hea kõrval kaasa tooma ka teda rahuldava kirjanikutunnustuse.
Algul läkski kuradile sõrme andnul kõik kui lepse reega. Semper pääses koguni valitsusse ning uskus lapseliku rõõmuga vene muinasjuttudesse. Silmaklapid mõnusasti peas, kujutles ta end uue elu ehitajate esiridadesse. Kummalisel kombel ei liigutanud seda tundlikku kaunishinge ka 1941. aasta juunisündmused.
Huvitav oleks teada, mida ta oma sõpradega sel puhul arutada võis. Või poleks huvitav. Igatahes valitud teelt Semper kõrvale ei astunud ja see viis mehe sinna, kus ta praegu meie mälus ja loos on. Kustumas, kadumas. Ainsaks päästvaks kõrreks ehk vaid mõned tublid tõlketööd.
Nõukogude ajal kirjutas ta nii igaks juhuks veel Eesti Vabariiki mustava raamatu “Punased nelgid”. Halenaljakas on lugeda, kuidas Semper tunneb ebalevat rahulolu sellest, et Käbin ja Lentsman suhtusid romaanisse heakskiitvalt. Enne seda tuli Semperil üle elada paras jalahoop oma seltskonna seest, kui ta kodanlikuks natsionalistiks tembeldati ja halastamatult kõrvale heideti. Hea veel, et hing sisse jäeti. “Punaste nelkidega” püüabki siis vaene mees end tõestada...
Kujukas on jutt sellest, kuidas Semper sõidab Rootsi Marie Underile, oma kunagisele Siuru-kaaslasele, tema 85. sünnipäeva peol tehtud helilinte üle andma. Seal aga satub ta mõistagi teise aastatetaguse kaaslase Artur Adsoni otsa. Vastuvõtt on jahedast jahedam. Ning Semper ei saa aru, miks. Miks ometigi...
Johannes Semper.
Päevaraamatud.
Ilmamaa 2013.
