Ettevaatust, ehitaja! ehk Suur tüli Suure väina taga
Soomlanna Tarja Teräväinen armus Saare- ja Muhumaasse kuus aastat tagasi. Teda võlusid sealne loodus ja hobused. Naine otsustas rajada Muhusse hobusekasvatuse-puhkeküla.
Äriplaan nägi ette osta kokku üheksa talu ning püstitada koplite keskele tuulikukujuline suvila. Teräväinen lootis, et soomlased tulevad saarele puhkama, elavad igaüks oma talus.
Puhkeküla rajamine pidi algama tuulikukujulisest suvilast. Soomlanna soovis, et nii ehitamine kui ka kulud oleksid korralikult läbi mõeldud ja et ehitamine püsiks ajakavas. Ta tahtis oma suvila saada “võtmed kätte” põhimõttel.
Saarevaimustuses soomlanna otsustas lasta kõik tööd teha kohalikel meestel.
Kuressaare Kommunaalprojekt tegi projekti. Ehitajat valides selgus, et projektis on palju vigu. Näiteks olid veski tiivad liiga pikad ja terrass vale suurusega.
Vallas soovitati joonised mõnel eksperdil üle kontrollida. Nii sattus soomlanna kokku litsentseeritud ehitusjärelevalveinseneri Peeter Arikasega.
Arikas paistis kõige õigem mees soomlannat esindama: soliidne, olnud kuulsate Angla tuulikute ehitusjärelevalveinsener, teeninud leiba Kaarma valla ehitusnõunikuna, õpetas Kuressaare ametikoolis ehitamist.
Soomlanna palkaski Arikase. Mees vaatas joonised läbi, tegi parandusi ja kommunaalprojektis viidi need sisse.
Juba esimesel päeval saabus esimene lisaarve. See puudutas vundamendi materjali. Kolm tundi hiljem potsatas soomlanna postkasti uus arve. Ehitaja nõudis raha suvilani viiva tee ehitamiseks.
Soomlanna oli üllatunud. Suvila pidi ju valmima “võtmed kätte” põhimõttel. Kõik kulud pidid olema varem kokku lepitud ja ehitaja teadis suurepäraselt, milline oli senine tee ning milliseid masinaid ta ehitamisel kasutama hakkab.
