Heido Vitsur soovitab II pensionisamba reformi katsetada kõigepealt jõukate peal

Võimalus võtta teise pensionisambasse kogutud raha välja paneb proovile enamiku Eesti täiskasvanud elanike arukuse. Valed otsused on lihtsad tulema, sest olevik tundub alati tulevikust tähtsam.

Loodava valitsuse II pensionisamba reformiplaan eeldab, et inimesed on heade majandusteadmiste, investeerimiskogemuste ja mitukümmend aastat ette vaatavad külma närviga kalkulaatorid.

Kõik on just kui lihtne — kui fond minu pensioniraha kasvatada ei suuda, siis võtan selle neilt käest, investeerin ise või otsustan enda aruga, kuhu kulutan. Aga see pole kaugeltki nii lihtne, nagu leiavad majandusasjatundjad.

Isamaa on enne uue koalitsiooni teket oma veebilehel II samba vabatahtlikuks muutmise ideed põhjendades muu hulgas märkinud, et praegu ei ole inimesed oma kogumispensioni peremehed, aga süsteemi muutudes annab see inimestele palju avaramad võimalused ise otsustada oma säästude investeerimise ja kasutamise üle.

Suurbritannia võrdlus ei sobi

Isamaa on välja toonud Suurbritannia kogemuse. See just kui peaks näitama (tsitaat Isamaa veebilehelt), „et kui inimesed saavad õiguse ise otsustada pensioniks kogutud raha kasutamise üle, ei raiska nad raha ära. Suurbritannias kaotati piirangud pensioniks kogutud raha kasutamisele 2015. aastal. Sealne finantsjärelevalve uuris hiljem selle tulemusi ja ei leidnud tõendeid selle kohta, et inimesed oma raha arutult ära oleksid raisanud, kuigi piirangu kaotamise vastased sellega eelnevalt hirmutasid“.

Suurbritannia positiivseks näiteks toomine pole aga õigustatud, sest Eesti ja Suurbritannia elanike ajalugu, investeerimisteadmisi ja majandustegevuse kogemust ei saa võrrelda. Peale selle on Suurbritannias pensionifondist raha väljavõtmine hoopis teistmoodi korraldatud kui meil plaanitakse.

“Kui Eestit ja Suurbritanniat võrrelda, siis üldine raamatupidamise tase ja kalkuleerimise oskus on siiski Inglismaal ajalooliselt palju sügavam kui Eestis,” lausus Vitsur. “Eriti kui võtta investeerimise seisukohalt. Sellepärast, et meil mitu põlvkonda neid investoreid lihtsalt polnud.”

Vitsuri sõnul koguneb inimestele investeerimise oskus kogemustega, mitte geneetiliselt, seepärast polegi meil palju neid, kes teaks ja oskaks tegeleda väärtpaberitega. Nii peaks vaatama kogemuse saamiseks ka teiste riikide poole.