Ülle Madise, kenakeele eestseisja Foto: Andres Putting

Järg artiklitele „Kolekeele meistriklass: vald saatis välja kirja, millest keegi aru ei saanud”, „Maaleht ootab oma lugejatele saadetud kolekirjade näiteid” ning „LOE JA EHMATA: selliseid kolekeelseid, arusaamatuid ja kantseliidist kubisevaid tekste toodavad me ametiasutused”.
Täna toome ära kenakeele eestkõneleja, õiguskantsler Ülle Madise ning aastaid kantseliiti kimbutanud Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Katrin Halliku ja vanemterminoloog Katre Kasemetsa vastused Maalehe küsimustele.

Targa jutu tarkust peab olema võimalik hinnata, järelikult ei tohi see olla segane.

Vastab õiguskantsler Ülle Madise

Kas inimesel on õigus talle arusaamatus bürokraatlikus kantseliidis kirjutatud tekst autorile/institutsioonile tagasi saata ja tõlget nõuda? Pole ju võimalik tavakodanikul enesele juristi palgata, et see teksti ära tõlgiks.

Inimene tohib alati selgitust küsida. See, kes teab, mida tahtis inimesele öelda, oskab seda öelda ka arusaadaval moel.

Millised võimalused on tavakodanikul kirjades laiutava bürokraatliku kantseliidi vastu võitlemiseks? Või tuleb kõik vaikimisi ja kirjapandut mitte mõistes, hambad ristis, ära kannatada?

Oleme õiguskantsleri ametkonna, Eesti Keele Instituudi ja paljude teiste mõttekaaslastega üle kolme aasta selle eest võidelnud, et riik ja kohalik omavalitsus kirjutaksid inimestele arusaadavas, inimlikus, ilusas eesti keeles.

Võib-olla olen liiga optimistlik, aga selge sõnumi kuulsus levib ja vähemalt paiguti on olukord juba parem. Ma ei usu halvustamisesse ega laupkokkupõrgetesse, usun sellesse, et enamik inimesi tahaksid olla head. Kõik võiksid esitada ametnike, aga ka eraettevõtjate hea keelekasutuse näiteid iga-aastasele selge sõnumi võistlusele. Tunnustus viib edasi. Edasi viib hea eeskuju, rahulik seletamine ja tõepoolest arusaadamatule kirjale seletuse nõudmine.

Kui inimesed ses osas ise jänni jäävad, siis võib pöörduda meie poole. Ametiasutuste arusaadav ja väärikas suhtlus inimestega on lausa põhiseaduslikult nõutav.

Milleni ametnike poolne kolekeele kasutamine viib?

Halvemal juhul on kolekeeles kirja pandud otsus ka sisuliselt vale, mitte ainult mõistetamatu ja inetu lugeda. Eesti keel väärib kasutamist kõikides eluvaldkondades. Eesti keelest erinevat ametikeelt ei ole olemas. Erialaterminoloogia on asjatundjate vahel suheldes omal kohal, ent ülbe, inimese väärikust eitav ja teda objektiks taandav keelekasutus on alati kohatu.

Millised on levinumad põhjused, miks me ametnike keelekasutus kipub liiga tihti olema kole ja arusaamatu, et mitte öelda kantseliidist ja bürokraatlikest terminitest kubisev?

Õiguskantsleri kogemusele tuginedes söandan arvata, et üks põhjus on jäljendamine: vaadatakse vanu kirju ja tehakse järele. Väga levinud on ka soov jätta nö otsad lahti: ei teatagi, mida täpselt öelda ja siis läkitataksegi inimesele sõnarida, millest aru saada pole võimalik.

Pikka aega peeti keerutavat ja kenitlevat keelekasutust ka asjatundlikkuse märgiks. Euroopa ja Ameerika ülikoolideski õpetati, kuidas kirjutada pealtnäha erudeeritult, sisu selgus ei olnud tähtis. Nüüdseks on tuul pöördunud: üle maailma väärtustatakse selgust. See on ka lugupidamise märk. Kellelgi pole õigust end teistest paremaks pidada.

Ühiskondlikus tööjaotuses on kõikidel oma koht, mis võrdselt austust väärt.

Bürokraatlikust kantseliidist kubisevaid tekste tootvad omavalitsuste ametnikud väidavad, et sellist keelekasutust nõuavad neilt riiklikud ametkonnad. Seal omakorda väidetakse, et selline nõutav keelekasutus tuleneb seadustes kasutatavast keelest, mis peab olema üheselt mõistetav ja terminite poolest sarnane kõikjal, nii presidendi kantseleis kui ka Toompeal ja vallamajas... Kus on lahendus?

Kahjuks ei ole ka seadused pahatihti piisavalt selged. Inimesega suheldes ei pea kasutama seaduse sõnastusi. Seaduse teksti kordamise nõuet ei tule kuskilt. Elulised olukorrad on erinevad, oluline on inimesele seletada, miks tema olukord just nii või naa lahendada tuleb: miks toetust või ehitusluba või reostatud kaevu asemelt uut kaevu ei saa ja mida tuleks teha, et saaks. Seaduseteksti kordamine siin ei aita, pigem vastupidi. Seadus on abstraktne, iga eluline juhtum konkreetne. Ametnik peabki suutma selgelt öelda, kuidas normi järgi elu käima peab.

Milliseid käega katsutavaid ja silmaga nähtavaid edusamme olete seni saavutanud ilusa ja selge eesti keele eest võideldes? Keda oleks vaja kõva ja selge häälega kiita. Kuhu edasi minna?

Hiljuti näiteks rõõmustasime väga Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse üle, kus öeldi, et Sotsiaalkindlustusamet peab inimesele tema osalise töövõime küsimusi selgitama nii, et ta sellest ka aru saab.

Kus king keelt kõige enam pitsitab?

Kardan, et inglise keele toortõlgete levik muudab eesti keelt vaesemaks ja ka segasemaks. Samamoodi usk, et segane jutt on tark jutt. Targa jutu tarkust peab olema võimalik hinnata, järelikult ei tohi see olla segane.

Mida rohkem me kantseliiti kasutame, seda rohkem see levib

Vastavad Eesti Keele Instituudi keelekorraldajad Katre Kasemets ja Katrin Hallik

Kas inimesel on õigus talle arusaamatus bürokraatlikus keeles kirjutatud tekst autorile/institutsioonile tagasi saata ja tõlget nõuda? Pole ju võimalik tavakodanikul enesele juristi palgata, et see teksti ära tõlgiks.

Igal inimesel on õigus aru saada tema elu puudutavast teabest, siin ei ole mingit kahtlust.

„Haldusmenetluse käsiraamatus“ on kirjas, et ametnik peaks vältima kantseliiti, erialatermineid ja seaduse teksti lihtsat kopeerimist ning väljenduma selliselt, et tavaline inimene mõistaks, milline otsus ja miks tema suhtes tehti. Ametnik peab seega olema seaduseteksti „tõlkija“ tavalisele inimesele arusaadavasse keelde.

Tihti see kahjuks nii ei ole ja nii helistavad või kirjutavadki kohusetundlikud inimesed ametnikule või asutusele, raisates nii enda kui ka ametniku aega (ja raha). Paljudel juhtudel võib segaselt ja halvasti koostatud kiri üldse tähelepanuta jääda või viskab inimene selle lihtsalt prügikasti. Sel juhul võib jääda aga inimesel tegemata mingi oluline toiming, näiteks sõlmimata kindlustusleping või tasumata võlg. Ja siis peab jälle inimesele meeldetuletuse saatma ...

Kindlasti julgustaks inimesi paluma arusaadavamat teavet: kes, millal ja mida tegema peab. See ei näita inimese rumalust, pigem vastupidi.

Eestis on tegelikult häid näiteid nende asutuste kohta, kus on aru saadud, et igasugune sõnum tuleb koostada võimalikult selgelt ja selle sihtrühma silmas pidades. See on küll palju suurem töö, aga tasub end kuhjaga ära.

Milleni ametnikepoolne kolekeele kasutamine viib?

Mida rohkem me kantseliiti kasutame, seda rohkem see levib ja saab osaks meie igapäevasuhtlusest. Ehk siis kohtame rohkem tarbetut keerukust, rohkelt tühi- ja moesõnu ning vähem mõtet. Levib see ülalt alla: seaduse keerukus tuleb muudesse ametlikesse tekstidesse, kodanikele saadetud kirjadesse, ajakirjandusse jne.

Igasuguses suhtluse eesmärk on aga vastupidine: edastada oma sõnum võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui sõnumi looja eesmärk on muidugi see, et temast aru saadakse. Tahaks väga loota, et enamasti see nii siiski on.

Tuleks rõhutada, et selgus ei tähenda mitte mingil juhul lihtsustamist, nii et seda ei tasu kindlasti peljata.

Selge sõnumi võistluse patroon ja selge keele mõtteviisi propageerija õiguskantsler Ülle Madise on öelnud, et ametlik tekst ei pea olema kantseliitlik sõnakuhi, mille all lebab lämbunud mõte: tsunftide salakeelte ja tsunftivälistele inimestele ülalt alla vaatamise aeg on möödas.

Millised on levinumad põhjused, miks me ametnike keelekasutus kipub liiga tihti olema kole ja arusaamatu, et mitte öelda kantseliidist ja bürokraatlikest terminitest kubisev?

Nagu öeldud, tsiteerivad ametnikud tihti seadusi ja kopeerivad sealset keerulist keelekasutust. Hirmu seadusi tõlgendada ja seega vastutust võtta võib ilmselt ka mõista. Retooriliselt võiks aga küsida, miks peavad siis seadused nii keerulised olema ja kellele neid üleüldse kirjutatakse, kui neid pidevalt tõlgendama peab. „Õiguspoliitika põhialustes“ on kirjas, et selge, täpne ja võimalikult lihtne õiguskeel on hea õigusloome põhimõtte lahutamatu osa.

Mõnes asutuses ollakse ehk liialt kinni ka traditsioonides ja kasutatakse üha vanu vorme ja kirjade malle, mõtlemata, et aeg on muutunud. Ka uued töötajad harjuvad sellega paraku kiiresti.
Samuti ei ole meil professionaalse kirjutamise oskust, seda ei õpetata eraldi. Arvatakse, et me kõik oskame oma emakeeles kirjutada, see on ju nii lihtne.

Kui aga asutuses on edumeelne juhtkond, kes tõesti soovib kirjutamise kultuuri paremaks muuta, siis tulevad ka inimesed sellega kaasa. Rõõmu teeb, et Eestis on selliseid asutusi üha enam ja hea eeskuju nakatab. Seda näitab muu hulgas ka huvi Eesti Keele Instituudi selge keele koolituste vastu.

Kantseliidist kubisevaid tekste tootvad omavalitsuste ametnikud väidavad, et sellist keelekasutust nõuavad neilt riiklikud ametkonnad. Seal omakorda väidetakse, et selline nõutav keelekasutus tuleneb seadustes kasutatavast keelest, mis peab olema üheselt mõistetav ja terminite poolest sarnane kõikjal, nii presidendi kantseleis kui ka Toompeal ja vallamajas... Kus on lahendus?

Kahtlemata tuleb kasutada samu termineid, see aitab ühtviisi asjadest aru saada. Ametniku ülesanne on aga termineid selgitada ja inimesele mõistetaval viisil vastus anda. Ka seadusele saab viidata erineval moel. Näiteks võib mõni ametnik inimesele vastates koostada kirja ainult seadust tsiteerides. Teine ametnik aga selgitab seadust inimesele mõistetavas keeles, tuues ära ka viited. Sellises kirjas on juriidiline täpsus olemas, ent on ka inimlik selgitus. Vahe seisneb selles, et see teine ametnik on mõelnud oma lugeja peale ja soovinud end tõesti arusaadavaks teha, mõni aga on püüdnud tööülesandest ilma vastutust võtmata kiiresti vabaneda.

Ametnik ei ole tegelikult seadustele viitamise lõksus, ta võib oma eesmärgiks seada arusaadavuse ja inimesest hoolimise ning samades tingimustes luua hoopis teistsuguse kirjavastuse.
Üks suurepärane näide on õiguskantsler Ülle Madise, kes oma vastustes on juriidiliselt täpne, ent püüab alati aidata probleemi ka tegelikult lahendada.

Milliseid käega katsutavaid ja silmaga nähtavaid edusamme olete seni saavutanud ilusa ja selge eesti keele eest võideldes? Keda oleks vaja kõva ja selge häälega kiita. Kuhu edasi minna?

Oleme teinud selge keele koolitusi nii riigiasutustele kui ka eraettevõtetele, kus huvi oma tekste arusaadavamaks muuta on olnud suur. Meie põhiülesanne on selge keele võimalusi tutvustada ja näidata, et lihtsate vahenditega on võimalik oma sõnum palju selgemaks kirjutada, juriidilist täpsust sealjuures kaotamata.

Oleme teinud pikemalt koostööd Maksu- ja Tolliameti, Haigekassa, Häirekeskuse, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Eesti Advokatuuriga. Muidugi ei sünni muutused kiiresti, aga tähtis on nendega pihta hakata. Väga oluline on see, et asutuse juhtkond toetaks selge keele mõtteviisi rakendamist. Selge ja arusaadav suhtlus ning positiivne tagasiside inimestelt muudavad ka töökeskkonna meeldivamaks.

Oleme algatanud selge sõnumi auhinna võistluse, mis sel aastal toimub kuuendat korda ja kuhu ootame võistlustöid kuni 18. oktoobrini kodulehel selgesonum.ee.

Selge sõnumi edendaja tunnustuse on seni pälvinud Tervise Arengu Instituut, Riigimetsa Majandamise Keskus, Maksu- ja Tolliamet, Päästeamet ja Riigikontroll.

Oleme oma konverentsidele kutsunud esinejaid mujalt maailmast, kus selge keele mõtteviisi on levitatud juba aastakümneid ja koostatud ka näiteks selges keeles seadusi. Meil on alati võimalik teiste käest õppida.

Sel sügisel korraldame selge sõnumi arvamuskoja, mille eesmärk on leida tõhusamaid koostöövorme keele-, disaini-, kommunikatsiooni- ja seadusloomeekspertide vahel. Eestis on väga häid kasutajakeskse disaini rakendajaid, kuid neil ei ole pruugi olla piisavat koostööd keeleekspertidega ja vastupidi, keeleeksperdid ei oska alati väärtustada disainmõtlemist. Neid hoiakuid tahaksimegi muuta.

Kiita sooviks neid juhte, kes on püüdnud muuta oma asutust käsuasutusest sõbralikuks teenindusasutuseks, kus suhtlus on võrdsem ja kus mõeldakse selle inimese peale, kes asutusega suhtleb: kas inimene saab teabest aru, kas tal on sellest abi ja kas ta oskab saadud teabe põhjal tegutseda.

Selge keele mõtteviis on küpse ja hooliva ühiskonna tunnus. Loodetavasti liigub ka Eesti selle poole, et julgeda rohkem kõigist inimestest hoolida ja igas ametis oma tegude eest vastutada.

Kus king keelt kõige enam pitsitab?

Küllap tajume me kõik seda, et eesti keel on praegu inglise keele tugeva surve all. Selge keele koolituste käigus oleme näinud, et Eestis on ka riigiasutusi, kus kirjavahetuses on käibel pooleldi ingliskeelne tekst, seda eriti IT valdkonnas. Kui me ei nimeta asju enam oma emakeeles ja väidame, et ingliskeelsetest terminitest saavad kõik ühtviisi ja palju paremini aru, siis oleme midagi olulist kaotamas. Kannatab kindlasti ka mõtteselgus.

Juriidiline keerukus ühelt poolt ja inglise keele mõju teiselt poolt pigistavad eesti keelt üsna tugevasti.

Teadlik ja selge keelekasutus saab aga aidata seda pitsitust leevendada.