Eestlased on iga võimu all hästi toime tulnud. Sügaval Nõukogude ajal, kui mõisted "defitsiit" ja "letialune kaup" olid kõigile tuttavad, ei pidanud ettevõtlikumad inimesed paljuks lausa Moskvas käia, et sealt ehituses ja kommunaalmajanduses vajalik limiit välja kaubelda.

Tänapäeval, kui majandus sõltub kvootidest, on eestlased taas liidu esirinnas. Ei ole valdkonda, kus meil poleks õnnestunud naabritest paremaid kvoote saada.

Lihtne see töö siiski ei ole. Näiteks selleks, et Euroopa konkurentsitihedal piimandusturul läbi lüüa, on Eesti põllumeestel tulnud tõsiselt pingutada.

Eelmine kvoodiaasta oli meile taas väga edukas, kuna eestlased täitsid piimakvoodi koguni 95,96% ulatuses. Kuidas see õnnestus?

"Piima puhul sõltub kõik lehmadest," selgitas "Naerile" Eesti Kvoodiühistu esimene eestkõneleja Valdur Rindkere.

"Varasematel aastatel moodustasid meie lehmakarja peamiselt vanamoodsad musta-valgekirjud lüpsilehmad, esindatud oli ka punane lehm ja holsteini tõug. Need on kõik head piimatõud, kuid Euroopaga sammu pidamiseks jäi nende tootlikkus kasinaks ja nii mõnigi kord tuli tõdeda, et kvoot jäi täis lüpsmata.

Nüüd on paljud põllumehed läinud üle kaasaegsele Euroopa kvoodikarjale. Tegemist on väga ohtra anniga Brüsseli puna-valge lehmaga, kes erinevalt senisest karjast lüpsab puhast piimakvooti (tavalise lehma piimas ei ületa selle osakaal tavaliselt 5% - toim).

Enam kui 99% sellest moodustab tarnekvoot ning veidi alla ühe protsendi erakordselt kõrge toiteväärtusega otseturustuskvoot, mis on asendamatu valkude ning kaltsiumi allikas."

Rindkere sõnul joonduvad põllumeeste järele ka eesrindlikumad kalurid. Et räimesaak on viimastel aastatel olnud viletsavõitu, on kasvandustes ette valmistatud esimesed tonnid räimekvoodi maime, kes veel enne suurt suve Läänemerre lastakse.

"Eurooplased armastavad räimekvooti," selgitas Rindkere, "marineerituna on see niisama hõrgutav kui Eesti omaaegne firmatoode Tallinna kilud, mille limiit sai tavaliselt otsa veel enne, kui kalad merest välja püüda jõuti."