Foto: Maalelamispäev.ee

Oma Vidrikele jõudmise loost räägib Mailis nii:

"Unistus maale kolimisest oli meie mõtetes juba ligi kümme aastat tagasi. Seni olime elanud põhiliselt Tallinnas. Ka sellesse perioodi kuulub palju ilusaid mälestusi ja hetki ning samuti sündis meie armas poeg selles linnas. Salamisi unistasime siiski mõlemad, et kunagi tulevikus tahame kolida päriselt maale. Unistasime kohe väga, väga palju.

Kui me mõtlesime, et kuhu Tallinnas oma kodu rajada, siis ükski linnaosa ei tundnud päris meie kohana. Kuna meie esimene laps Tomi oli ka juba kolmeseks saamas, siis tõusis päevakorda lasteaia teema. Sellel ajal oli Tallinnas sobiva koha leidmine paras peavalu. Samuti olin äsja ülikooli lõpetanud, seega otsisin paralleelselt ka töökohta. Ühel hetkel otsustasime, et Tallinn ei ole ikka päris see koht, kus me tahame oma last kasvatada.

Miks just Vidrikele? Tegelikult polegi siin midagi keerulist. Toomase vanemad juba elasid siin. Ja mis saakski veel parem olla, kui elada oma pere lähedal. Teades meie perekonda, olime veendunud, et vajadusel nad toetavad meid nõu ja jõuga. Ma mäletan üsna selgelt, et hoidsime Tallinnas oma üürikorterit veel kaks kuud alles – äkki me ei saa siiski hakkama.

Töö leidmine ei olnud keeruline, küll aga elamise leidmine. Ka praegu tundub uskumatu, et Otepääl on pakkuda ööpäevarendiks väga palju pindasid, aga ühele väikesele perele korterit – no ei olnud! Küll aga saime Tomile kohe lasteaiakoha ja meile töökohad. Leidsime ka elamispinna seniks, kuni tegime plaane ja esimesi samme oma päriskodu rajamiseks. Meie kindel soov oli rajada kodu just Vidrike külla.

Meie unistuste versioon krundist päris paksu metsa serval ja kuplitega piiritletud vaadetega kadus üsna ruttu, kui uurisime kommunikatsioonide rajamise kulusid ja Otepää looduspargi piirangute tingimusi. Olime selles ühel meelel, et ei soovi suuresti pangalaenust sõltuda.

Ma isegi ei mäleta, kuidas Toomas lõpuks mu nõusse sai, aga meie rajame kodu Vidrike endisesse tallihoonesse ja praegu me ei saaks rohkem rahul olla. Toomas vist esimesest hetkest ja mina alates teisest aastast ei kahelnud, et sellest saab kõige ilusam päris meie kodu. Oma kodu sündimine on üks suur ehitamise, pesapunumise ja planeerimise rada, aga see on meie rada. Me oleme väga tänulikud kõikidele headele inimestele Vidrike kogukonnas, kes on meid sooja tundega vastu võtnud. Suur rõõm on tõdeda, et meil on siin arvestatav hulk lapsi ja rohkelt hakkajaid inimesi.

Olles siin juba kaheksa aastat elanud, oleme ka teistele linnasõpradele tõestanud, et peale Harjumaad ei alga metsik looduspark külajoodikute ja metsloomadega. Oleme tänulikud, et elu on meile sellise võimaluse pakkunud, et sattusime just Vidrike imekauni looduse keskele, oma päris armsasse Vidrike koju."