Esimene jõhvika-MM tuleb Eestis
“See ei tundu mulle kuigi toreda mõttena,” nendib ka tuntud loodusemees Hendrik Relve.
Maailma esimene jõhvikakorjamise MM on osa samuti esimest korda toimuvast jõhvikafestivalist, mis peaks toimuma 2.–3. oktoobril Emajõe Suursoo Varnja-poolses osas.
Festivali esimene päev on planeeritud nn rahvaürituseks, kus jagub ettevõtmisi kogu perele, näiteks räägitakse seal jõhvika kasulikkusest ja õpetatakse marjadest roogasid valmistama.
Teisel päeval leiavad aset korjevõistlused – lisaks aja peale võistu korjamisele selgitatakse välja ka kõige suurema ja kõige ilusama jõhvika leidja, samuti kõige kaunima jõhvikafoto autor.
Võistelda saab nii individuaalselt kui meeskonniti ning osalejaid oodatakse ka välisriikidest, et neile Eesti loodusturismi põnevaid võimalusi tutvustada.
“Lugesime, et Soomes korraldatakse puravikukorjamise MM ja mõtlesime, et meie võiksime jõhvikatega sama teha,” kostab Tauno Laasik MTÜst Peipsi Vikat, kes korraldab festivali koos MTÜga Sibulatee.
Nagu Tartu maraton
“Jõhvikas on põhjamaine viinamari, väga väärt mari, aga teda kasutatakse ebaõiglaselt vähe. Mina ise olen suur jõhvikasõber, käin neid korjamas nii sügisel, talvel kui kevadel – viimati noppisin vee all kasvavaid jõhvikaid kanuuga sõites.”
Festivali korraldajad kinnitavad, et loodus nende ettevõtmise tõttu kannatada ei saa. Sibulatee eestvedaja Triinu Akkermanni sõnul pääseb võistlustele maksimaalselt 300 osalejat, kes lubatakse piiritletud maa-alale hajutatult, eri kellaaegadel. Väheste soo-kogemustega inimesed pääsevad korjama koos asjatundjaga, kes neile õrnas looduskeskkonnas käitumiseks juhtnööre jagavad.
Tauno Laasik meenutab aastakümnete tagust aega, mil jõhvikaid ei tohtinud korjata enne kindlat päeva septembrikuus.
“Kui see päev saabus, toimus Emajõe Suursoos midagi Tartu maratoni laadset – üle Eesti veeti asutuste bussidega tuhandeid inimesi kohale. Ja kui soo juba niisuguse rahvamassi üle elas, elab ka selle MMi üle.”
Loodusespetsialistid jäävad võistukorjamisest kuuldes aga märksa tõsisemaks ning staažikas botaanik Ann Marvet mäletab Tauno Laasiku kirjeldatud suurkorjamise järgset olukorda pisut teistsugusena.
“Kui need tohutud inimhulgad soos ära käisid, oli muda taga,” meenutab Ann Marvet. “Rabas sõtkuti pinnas ikka hirmsasti ära ja turbasambla üles tõusmiseks kulub ju aastaid. Aga kõik oleneb, kuhu täpselt korjama viiakse – näiteks tarnamättad nii hullusti kannatada ei saa.”
Marveti sõnul peab ürituse väga hoolikalt läbi mõtlema, sest tegu on ikkagi kaitsealaga. Tema soovitab korjevõistluse teha hoopis mõnes jõhvikaistanduses, kus marjad kasvavad ühtlaselt ning aja peale noppimine annaks seetõttu ka õiglasema tulemuse.
Emajõe Suursoos jõhvikafestivali korraldamiseks peab olema keskkonnaameti luba, ent praeguseks pole seda veel ametlikult taotlema jõutud hakata. Tauno Laasiku sõnul tegelevad sellega nende partnerid Riigimetsa Majandamise Keskusest.
Keskkonnaameti Jõgeva–Tartu regiooni looduskaitse juhtivspetsialisti Kaili Viilma sõnul on festivali korraldamine põhimõtteliselt võimalik ning nad on meeleldi valmis idee autoritega koostööd tegema.
Rikkuda on lihtne
Samas rõhutab Viilma, et tingimusi, mis sellise rahvaürituse puhul täita tuleb, on ohtralt. Läbi tuleb mõelda palju pisiasju – kus korjamine täpselt toimub, kui suur on osalejate arv, kuidas on korraldatud tugiteenused, toitlustamine, parkimine ja muu massiürituste puhul vajalik.
“Kui korjajad saata väga väikesele alale, võivad nad niisketes tingimustes märkimisväärset kahju tekitada,” möönab Kaili Viilma.
“Piisab paarikümnest inimesest päevas, et sohu rajad sisse jääksid. Inimesed käivad ju ikka soos marjul, näiteks Alam-Pedja looduskaitseala juures oleme jõhvikahooajal loendanud korraga mitukümmend autot, aga eks kõik olenebki sellest, kas nad käivad ühes kohas ja millised on niiskustingimused.”
Viilma sõnul kipuvad juba sisse tallatud rada kasutama teisedki marjulised ning seetõttu püsivad need soomaastikul aastakümneid. Näiteks ATV jälgi on kümne aasta pärast veel täiesti selgelt näha, kinnitab ta.
Hendrik Relve, looduse hoidja ja tutvustaja
Ühekorraga palju inimesi sohu lasta ei ole hea mõte, maastik tallatakse ära. Võistlustingimustes tormavad inimesed kirega, pea laiali otsas ja tahavad üksteisest ette jõuda. Nii võibki looduse suhtes pimedaks jääda.
Kui inimene rahulikult korjab, jõuab ta palju suurema koguse kokku saada kui hasardiga soost läbi tormates – siis jääb tal palju marju märkamata.
