Tugiisik Immanuel Volkonski Foto: Ilmar Saabas

Immanuel Volkonski on vabanevatele vangidele toeks olnud ligikaudu kuus aastat ehk alates ajast, mil ise vangist vabanes. Enamik tugiisikuid ongi vanglaelu ühelt või teiselt poolt trelle ise näinud.

“Tugiisiku eelis on see, et ta ei ole nii kammitsais kui näiteks riigiametnik. Ametnikule sa ei saa õhtul kell üksteist helistada. Minu puhul on eelis ka see, et olen vangidega mõnes mõttes samal pulgal,” sõnab Volkonski. “Kuid oluline on lihtsalt moraalselt toetada. Suunata. Öelda näiteks, et neela nüüd see alla ja mine asjaga edasi.”

Volkonski räägib, et korduvalt vangis käinute puhul on alati tõenäolisem see variant, et kaldutakse tagasi kriminaalsele teele või sõltuvuste küüsi. Ta meenutab juhtumit, mil tema telefon öösel helises.

“Klient küsib nõudval toonil, et kuule, anna võlgu, vaja Tallinnasse minna. Ütlen, et päris nii asjad ei käi, aga tema vastab, et aga sina oled ju minu tugiisik ning muidu lähen vargile. Mida selle peale öelda? Ütlen, et see on sinu otsus. Eks mine, ma ei saa sind kinni hoida. Järgmisel päeval helistas ja vabandas,” räägib Volkonski.

Tema sõnul võib progressiks nimetada ka seda, kui see, kes on muidu järjest vabaduses olnud mõni kuu, on nüüd seda paar korda kauem. Tuginedes oma kogemusele räägib ta, et endise vangi puhul peab paranemiseks toimima täielik pööre.

“Mõtteviis, väärtussüsteem, sõpruskond. Seda pakub näiteks usk, kust saad kohe hulga korralikke inimesi kellega lävida,” ütleb Volkonski.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika talituse projektijuht Stanislav Solodov rääkis, et tugiteenusele jõuavad peamiselt Eesti retsidiivsemasse sihtrühma kuuluvad kinnipeetavad.

“See tähendab, et paljudele on vanglas viibimine harjumuspärasem kui elamine vabaduses. Sestap on inimeste kuritegevuse nõiaringist välja aitamine äärmiselt keeruline, tuleb tegeleda pea kõigi eluliste küsimustega, kus lisaks töö- ja elukoha leidmisele esineb terve rida muresid: tervis, sõltuvus, võlad jne. Tihtipeale saavad takistuseks vabanenu enda motivatsioon ja kannatamatus oma elu muuta,” ütles Solodov.