Kolme käpaga õnnelik koer
Sellest on nüüd möödas seitse kuud, kui keskmist kasvu kena koer Keefas kolmekäpaliseks jäi. Õnnetus juhtus ühe võitluskoeratõu esindajaga kohtumise tagajärjel – võitluskoer käitus oma peremehe jaoks ootamatult, tormates liigikaaslasele kallale ilmse sooviga ta tappa.
Keeldu koer ei kuulanud ning Keefas pääses tapmisest vaid tänu sellele, et perenaine oma käsi tal kaitsvalt kõri ümber hoidis.
Peaaegu päästetud tagumine käpp
Keefase parem tagumine jalg oli aga niisama hästi kui alt hammustatud. Tallinna loomaarstid suunasid perenaise koos koeraga veel samal päeval kiiresti Pärnusse koeraortopeedias kogenud veterinaari Marti Lasni juurde, kes andis lootust, et käpast võib veel asja saada.
Järgnes nädalatepikkune hoolas ravi, mille eesmärk oli lihastest ümbritsemata jäänud luulõigu peale taas liha kasvatada.
Paraku ei õnnestunud see nii kiiresti, et oleks suudetud luud kärbumast hoida, ning seitsme kuu eest võttis loomaarst vastu otsuse, et kannatada saanud käpp tuleb siiski amputeerida.
Keefas oli vahepealse aja jooksul juba kolme jala peal liikuma õppinud, kuna räsida saanud käpa külge pandud metallkonstruktsioon ei lasknud tal seda jalga niikuinii kõndimiseks kasutada.
Niisiis ei olnud kolmekäpalisuses tema jaoks enam midagi ületamatult imelikku ja ta hakkas aktiivselt ringi lippama kohe, kui operatsioonijärgsetest haavavaludest paranes.
Mis sa piinad looma!
Sellel ajal näis, et koera kolmekäpseks jäämine oli pererahva jaoks suurem kannatus kui koerale enesele. Raske oli uskuma hakata, et ehk see koera tarvis ei olegi nii suur tragöödia.
Olukorra tegid veel hullemaks hoolitsevad kaaskodanikud, kes tänaval ligi astusid, et peremehele loomapiinamise pärast etteheiteid teha ning käskida vaene loom kohe hukata lasta, et ta oma jala puudumise tõttu ei kannataks. Koer ise ei pööranud taolistele kodanikele õnneks erilist tähelepanu.
Nüüdseks on inimesed, kes Keefast kaugemalt näevad, küsima tulnud hoopis seda, kuhu see koer küll neljanda käpa peitnud on – eemalt nimelt paistnud, et koer jookseb täiesti normaal-
selt nagu neljakäpaline kunagi, aga neljandat käppa pole millegipärast näha, nagu oleks see peidus või…
Paar päeva tagasi veendusin ise, et tagakäpa puudumine pole isegi Keefase tervitamiskombeid parandanud – kui ikka loomal on komme tagajalgadele tõusta, et külla tulnud sõbralikul kahejalgsel keelega üle näo tõmmata, siis saab ta seda suurepäraselt teha ka oma ainsale tagajalale tõustes.
Viimatine matk, mille ta peremehega ette võttis, oli tehtud Eesti kohta üsna mägisel maastikul ning inimesed väsisid kõndimisest enne ära kui koer.
Kuidas tõsta jalga?
Trepid pole samuti takistuseks – vähemalt mitte normaalkaldega trepid. Ülesminek õnnestub ka pea püstloodis trepist, nii järsust trepist allatulekut pole peremees seni tal lihtsalt proovida lubanud.
Aga jalatõstmine, kuidas sellega on? Loomulikult arvasin ma, et nüüd tõstab Keefas vaid seda jalga, mis tal alt lõigati. Kaugel sellest! Kui koerale näib, et nüüd on aeg tõsta teist jalga, siis sätib ta külje vastu posti või majaseina või lumehange ja tõstabki tagumist tervet jalga.
Mis aga veel kummalisem – mõnikord läheb tal meelest küljega kusagile vastu toetada ja siis tõstab ta oma ainsamat tervet tagumist jalga lihtsalt hästi kiiresti, püsides sellal kuidagi vaevu tasakaalu hoides püsti vaid esikäppade toel…
Eelnevast selgub, et kolme käpaga koer ei ole neljakäpalisest õnnetum. Kahtlemata on ilus, kui koeral kõik käpad all, aga kui peakski juhtuma õnnetus, siis käpa puudumise pärast küll koera hukata pole vaja.
