On selge, et see, kelle sagedaseks lugemisvaraks just Maaleht on, kõrgeid hinnasilte sageli ei sihi. Küll jaksavad paljud võtta liisingusse nii 20 000-eurose sõiduriista. Mis selle raha eest siis saab?

Sissetulek pluss temperament

20 700 eurot maksab Škoda Superb Combi, mis on Active varustusega, 1,4-liitrise ja 125 hj sisaldava bensiinimootoriga ja kuuekäigulise manuaalkastiga. Keskmiseks kütusekuluks 100 km kohta märgitakse tehnilistes andmetes 5,3 – 5,5 liitrit.

Active-varustus tähendab näiteks seda, et auto aeglustab ja pidurdab kokkupõrkeohu korral ise, hoiab või piirab ise kiirust, aitab juhil nõlvalt startida, jälgib rehvirõhku jne.

Milline on eelmainitud auto suutlikkus, võin vaid oletada, sest proovisõiduauto oli Ambition-varustusega (mis Active´st erineb umbes 2500 euro võrra) ning kaheliitrise 150-hobujõulise diiselmootoriga. Selle autoga saab mõnusalt ja isegi väga mõnusalt sõita, kui 28 000 eurot välja käia.
Superb on piisavalt suur sõiduriist ja on viimase põlvkonnaga veelgi suuremaks muutunud. Ta näeb vaatamata suurusele (või just sel põhjusel) kena ja konkreetne välja. Temaga on teel kindel, seda ka kurvides. Raske on ka teisiti arvata, kui Tehnikamaailma eestvõttel omistati talle tiitel Eesti aasta auto 2016.

Tehniline või kunstiline?

Sisemuses, julgen öelda, on ta pigem konservatiivne. Võib-olla on Superbi 15-aastane ajalugu veel liiga lühike, et niisama otsima ja kunsti kunsti pärast tegema hakata. Täpsemalt: auto esipaneel ei vigurda, vaid jookseb selge joonena ühest servast teise. Näidikud on konkreetsed, lihtsad, selged. Sama selgus ja joone järgi käimine jätkuvad ka mujal. Korraarmastaja unistus!

Autos on ruumi nii palju, et lased istmete seljatoed alla, paned jalgratta sisse ja esiistmete seljatugedeni jääb veel pool meetrit. Loomulikult pole vaja Superbi tagaistmel kasinalt istuda, seal, väga mõnusa põhjaga istmetel, võib lausa laiselda. Sätid kliima paika, sirutad jalad välja ning las kilomeetrid lendavad!

Mootor veab mõnusalt, pikema sõiduga langeb kütusekulu viie liitrini 100 km kohta. Ilmselt langeb veelgi (võib-olla isegi neljani), sest auto on veel uus, ilm talvine ning juhil jätkub parajalt lusti, et autos peituv „minek“ võimalikult ruttu teoks teha. Aja peale pressima ei hakanud, aga käsiraamat näitab, et nullist sajani peaks jõudma napi 9 sekundiga.

Käigukastivalik on lai: kuuekäiguline manuaal ja kuue-või seitsmekäiguline automaat.
Kui midagi üldse ette heita, siis – ta on natuke konservatiivne. Mõõdetud, korralik, heade materjalidega, vastupidav. Kui nüüd veel vabameelne kunstnik ka kallale oleks lubatud….