Viimsi valla mees Madis Kaasik läheb arutelupäevale pigem väikeste lootustega, küll aga soovib oma seisukohad välja öelda. Foto: Sven Arbet

Mõni asi liigub hämmastava kiirusega.

Pärast seda, kui 17 ühiskonnategelast eelmise aasta novembris tulid välja “Harta 12ga”, kus väideti, et demokraatia laguneb meie endi silme all ning enam ei toimi side võimu ja avalikkuse vahel, hakkasid sündmused imekiiresti arenema.

President kutsus vabakondade ja erakondade esindajad ning muud poliitikatundjad 21. novembril oma jääkeldrisse.

Seejärel loodud Rahvakogu hakkas veebis (www.rahvakogu.ee) kibekähku ettepanekuid koguma, kuidas Eesti stagnatsioonimülkast välja tirida.

Laupäeval kogunevad pool tuhat juhuslikult valitud kõikjalt Eestist pärit inimest pealinna lauluväljaku ruumidesse, et tuhanded väljapakutud ideed vormida paarikümneks lahenduseks, mille president juba teisipäeval saaks Riigikokku kanda.

Töö hakkab käima Ameerika professori James Fishkini meetodi järgi, mida on varem pruugitud Kreekas, Hiinas ja Islandil. “Eestis sellist arutelupäeva varem tehtud ei ole,” tunnistab asja üks eestvedajaid Urmo Kübar.

Mitte ainult auru pärast

Tulemuse suhtes on lootusrikas sotsioloog Juhan Kivirähk, “Harta 12” üks koostajaid. See pole pelgalt auru välja laskmine, vaid tähtis samm arutleva demokraatia juurutamisel Eesti ühiskonnas.

Kuna avaliku arutelu käigus ei leia äärmuslikumad ettepanekud enamasti toetust, võib tunduda, et kokku lepitakse vaid väga ebaolulises.

“Inimesel, kes teeb ettepaneku Riigikogu laiali saata ja asendada see Rahvakoguga, võib olla pettekujutlus, et just see ettepanek suudaks lahendada kõik Eesti poliitika kitsaskohad ning et seda toetab enamik kodanikest,” hindab Kivirähk. “Laiema ühiskondliku arutelu käigus selgub aga, et see sugugi nii ei ole.”

Avalehele
14 Kommentaari
Loe veel: