SEADUS: kas eraveekogul võib igaüks vabalt aerutada?
Sama seaduse § 18 ütleb, et kui eraõigusliku isiku omandis olev veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks, tohib sellel liigelda ainult omaniku loal.
Osa eraomandis olevaid veekogusid on võetud valitsuse korraldusega avalikult kasutatavate veekogude nimekirja ja nendel liiklemist ei saa kinnisasja omanik keelata. Igaüks saab ise järele vaadata, kas teda huvitav veekogu kuulub sellesse nimekirja või mitte.
Veeliiklus on võimalik omaniku loal
Seadus keelab muu hulgas ohustada ka veeliiklust. Nii ei või näiteks paadisilla ja tähistatud kalapüünisega tõkestada rohkem kui üht kolmandikku veeliikluseks kasutatava vooluveekogu laiusest.
Keskkonnaministri poolt kinnitatud “Veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded” loetlevad veesõidukite all veekogul liiklemiseks ettenähtud ujuvvahendeid (purjelaud, purjejaht, mootorpaat, võistluspurjekas, veesuusarobot, jeti, surfjet, ruhi, ruup, lodi jt). Selline loetelu ei ole määruses ammendav ning siia alla võivad kuuluda ka muud liiki ujuvvahendid.
Veeseaduse § 18 kohaselt – kui eraõigusliku isiku omandis olev veekogu ei ole määratud avalikuks kasutamiseks, tohib sellel liigelda ainult omaniku loal.
Selline piirang võib tunduda liialt karm, kuid tuleb arvestada, et veeliiklus võib tekitada kahjulikke mõjusid ning tuua kaasa eraomandis oleva veekogu saastamise või häirida veekogul toimuvat majandustegevust, näiteks kala- või vähikasvatust jne.
Silmas tuleb pidada ka seda, et veekogu võib kuuluda osadena mitmele isikule.
Asjaõigusseaduse kohaselt kuulub mitme kinnisasja piires olevast veekogust igale kaldaomanikule see osa, mis jääb veekogu keskele tõmmatava mõttelise joone ning sellelt joonelt vastava omaniku kaldapiiripunktidele risti tõmmatavate mõtteliste joonte vahele või veekogu keskpunktist vastava omaniku kaldapiiripunktidele tõmmatavate mõtteliste joonte vahele. Seega tuleb mitme omanikuga veekogu puhul arvestada igale kaldaomanikule kuuluvate õigustega.
Avalikult kasutatavad veekogud
Kui eraomandis olev veekogu on võetud avalikult kasutatavate veekogude nimekirja, siis sellel liiklemist ei saa omanik keelata.
Seadus keelab veesõidukitega liigelda supelrannaks kuulutatud veekogul või selle osal, välja arvatud teenistusülesandeid täitvad veesõidukid.
Maavanemal on õigus oma korraldusega keelata avalikul ja avalikult kasutataval veekogul liiklemine või kehtestada kiiruse piirangud ohutuse tagamiseks, veekogu ja kalda ning kalavarude seisundi kaitseks.
Maavanema vastavad korraldused tehakse avalikult teatavaks ning nad jõustuvad ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisele järgneval päeval.
Veeseaduse kohaselt on kõik veekogudel liiklejad, sõltumata veekogu kuuluvusest, kohustatud vältima maaomanike ja teiste veekogu ja vee kasutajate õiguste rikkumist, vee-elustiku, veekogu sängi, kallaste, vesiehitiste ja tehnovõrkude kahjustamist ning täitma kahjulike mõjutuste levimise tõkestamiseks kehtestatud nõudeid.
Eraveekogudel liiklemise piiramine on kooskõlas ka asjaõigusseadusega, mille kohaselt eraomandis oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud omaniku loata viibida, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Eraomandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Seega sõltumata sellest, kas eraomandis olev veekogu on tähistatud või mitte, ei tohi sellel ei päeval ega öösel ilma omaniku nõusolekute liigelda.
Eraveekogul puudub avalik kallasrada
Sellisel eraveekogul, mida ei ole võetud avalikult kasutatavate veekogude nimekirja, ei ole ka kallasrada ning selle vaba kasutamist ja läbipääsuõigust nõuda ei saa.
Aeg-ajalt on üritatud näidata eramaade (koos sellega ka eraveekogude) tähistamist millegi taunimisväärsena. Vastupidi. Kinnisasja omaniku poolt õigetesse kohtadesse paigaldatud viisakad ja korrektsed sildid on oluline teave avalikkusele, et hilisemaid arusaamatusi ja ebameeldivusi ära hoida.
