Tegemist on ulatuslikult levinud ning sageli esineva haigusega, mis tabab kõiki sõstraliike, veidi harvem ka karusmarju. Tõbi ilmneb maikuu teisel poolel põõsaste alumistel lehtedel nurgelisevõitu ja 2-3 mm läbimõõduga laigukestena. Need on algul pruunikad, hiljem hallikad teravapiirilise punakaspruuni äärisega. Haiguse iseloomulik tunnus on väikesed punktisuurused mustad seene viljakehad - pükniidid ehk algeosed, mis suve lõpul moodustuvad laikude kohal lehe ala- ja ülaküljel. Kahjustatud lehtede assimilatsioonipind väheneb, tugeval kahjustusel lehed varisevad enneaegselt. Seetõttu arenevad pungad halvasti ning saak võib väheneda isegi 2-3 aastal. Peale selle muutuvad noored põõsad talveõrnaks.

Haigustekitaja seen (Mycosphaerella ribis) talvitub varisenud lehtedel algeoslate ja seeneniidistikuna. Kasvuperioodil levib helelaiksus soojade niiskete ilmade korral intensiivselt. Tõvele soodne mikrokliima kujuneb tihedas istanduses ning harvendamata põõsastel.

Edaspidiste kahjustuste ärahoidmiseks koristage ja komposteerige või põletage varisenud lehed juba sügisel. Igakevadise harvenduslõikusega tagage põõsastele optimaalne okste arv ehk tihedus. Varakevadel enne pungade puhkemist pritsige põõsastealust maapinda karbamiidiga (0,5-1 kg/10 l).

Esimeste haigustunnuste ilmnemisel lehtedel pritsige põõsaid kohe põldosjatõmmise ja kõrvenõgeseleotise seguga ning korrake seda 7-10 päeva tagant.

Tõhusam tõrjevahend on Topas 100 EC. Sellega võite pritsida 5-7 päeva enne õienuppude puhkemist (6-8 ml/10 l) ning ka pärast saagi koristamist.