„Kui lapse kõne tuleb, siis tuleb esmalt küsida, kas ta julgeb võõrast inimest puudutada,“ rääkis Karpin. Kui lapsed on tema kinnitusel vahel lausa ootamatult vaprad ja koostööaltid, siis täiskasvanutega on muutunud suhtlus raskemaks.

„Nad helistavad küll 112 ja teatavad, et inimene on pingil kokku vajunud või lausa lamab maanteel,“ kirjeldas Karpin. „Kui aga palume aidata olukorda selgitada, kas on tegemist alkoholi tarvitanuga või on tõsine terviseprobleem, selgub, et nad on juba mööda sõitnud ega hakanud autot kinnigi pidama. Või siis on mööda jalutanud ega taha tagasi minna. Aga võib-olla me saaks selle inimese veel päästa!“

Tiina Karpin tõi ka välja, et on olnud juhuseid, kus inimesed on küll teinud 112 kõne, kuid kardavad lähedasele appi minna.

„Inimene karjub vahetpidamata, et ta ema on pikali ja vajab abi. Kui lõpuks õnnestub talle öelda, et on vaja, et ta juurde läheks, siis öeldakse, et ei julge,“ sõnas Karpin. “Või helistatakse, et keegi on maha kukkunud. Küsid, et mis inimesega toimub, siis selgub, et helistaja läks juba kuhugi välja. Minu meelest see normaalne ei ole.”

Kui rääkida värsketest kõnedest, siis on tulnud tavalisest enam hädaabikõnesid insultide tõttu, kus on kiire abi on otsustava tähtsusega. Samuti on helistatud larüngiidi tõttu. Koroonaviirust Eesti inimesed endal esialgu veel ei kahtlusta.

Viimastel päevadel on saanud palju tähelepanu juhtum, kus häirekeskuse meediku toel aitas sünnitust vastu võtta 10aastane poiss. Karpini sõnul on tal endal tulnud sünnitusi ette kümmekond korda.

„Need on juhtumid, kus terve saal elab kaasa. Kui ma jõuan ära öelda, et laps sündis ära ja kiirabi kohe jõuab, siis plaksutavad kõik!“