Raiesmik Valkla ja Kaberneeme vahel SVEN ARBET

Metsaülem Anti Rallmanni sõnul pole Eesti metsamajanduses sugugi võõras arusaam, et looduslikku mitmekesisust tuleb hoida. “Seda on võimalik teha nii, et hundid ei ole näljas ja ka lambad ei ole päris purud.”

Maalehe ning Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu poolt 5. novembril Tallinnas korraldatava suure metsakonverentsi eel on ka Maalehe selle nädala veebisaade pühendatud Eesti metsa olukorrale.

Saates osalesid Metsatervenduse OÜ metsaülem Anti Rallmann ja Viiratsi saeveski juhatuse liige Tõnu Ehrpais. Metsatervenduse OÜ on enam kui 8000 hektari metsamaa ja ligi 5000 hektari põllumaa omanik. Viiratsi saeveski töötab Vana-Võidu külas Viljandi vallas.

Looduskaitset ei tehta Tallinnas ja Tartus, looduskaitset tehakse metsas.

Tõnu Ehrpais

“Metsakasvatus on üks väga-väga roheline asi nii otseses kui kaudses mõttes,” rääkis Rallmann veebisaates. “Tegelikult me ju sekkume looduse protsessidesse väga vähe. Kui kuskil kehtib reegel, et 10% tööd annab 90% tulemust, siis on see metsandus. Meie teeme 10%, ja kui nii võib öelda, siis ülejäänu on jumala töö.”

Teadlik valik

Tema sõnul järgivad Eesti metsakasvatajad loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks praegu väga palju neid põhimõtteid, mis kusagil 1980ndail võisid tunduda täiesti utoopilised. “Ka meie majandusmetsades ju kasvab järjepidevalt näiteks surnud ja lagunenud puidu osakaal, mis on täiesti teadlik valik. Me jätame säilikpuid, mis jäävadki sinna metsa ja mis peaksid tagama võimaluse ellu jääda nendele liikidele, kes elavadki selles vanas ja lagunenud puidus.”

Anti Rallmann veebisaate stuudios
Argo Ideon
“Tegelikult me oleme kogu aeg metsakasvatuses võtnud arvesse selliseid protsesse. Mida rohkem me sellest teada saame, seda rohkem neid kasutusele võtame. Ja seda kõike on võimalik teha nii, et hundid söönud ja lambad terved, või võiks öelda niimoodi, et hundid pole näljas ja lambad ei ole ka päris purud,” rääkis Rallmann.

Viljandimaa saekaatri juht Tõnu Ehrpais tõi esile, et looduskaitsega tegelevad Eestis just nimelt metsaomanikud, seda nii riigi- kui ka erametsades.

“Looduskaitset ei tehta Tallinnas ja Tartus, looduskaitset tehakse metsas,” sõnas ta. “Metsaomanikud teevad neid töid ja võtavad enda peale selle talumise. See toimub nende maadel.”

End looduskaitsjateks nimetavad aktivistid Ehrpaisi hinnangul reaalselt looduskaitsesse panust anda ei suuda. “Nad ei tee looduskaitset. Looduskaitsjad ei suuda üht hektarit ka majandada, nad suudavad protsessi ainult segada.”

Maalehe veebisaate arutelus jõudis jutt välja ka tõdemuseni, et kuna ühiskondlik foon on Eestis häälestatud metsaraiumise vastu, on osa erametsaomanikke seetõttu kas loobunud raietest oma metsas või müüb metsa kasvavana maha, et ise sellega mitte tegelda.

“Inimesed nagu ei julgegi enam raiuda, kuigi metsa poolest oleks vaja ja perele oleks ka vaja,” ütles Anti Rallmann. “Osa inimesi paneb see metsaomandist loobuma kindlasti.”

Klassiviha omanike vastu?

Tõnu Ehrpais veebisaate stuudios
Argo Ideon
Tõnu Ehrpais leidis, et metsaomandist loobumine on reaalsus. “Ei taheta klassiviha alla sattuda ning ka maksunduslikult oli soodsam oma mets maha müüa. Seda rohkem tekib suuri firmade metsi, fondide metsi. Kui vaadata maaelu peale laiemalt, siis see kindlasti ei ole, kuhu me tahame jõuda.”

“Metsaomanik kardab nii looduskaitsjad kui ka juba ülejäänud ühiskonda – et ta on põlu alla sattumas,” lausus Ehrpais.

Eestis on üle 113 000 metsaomaniku. “Ega meil toimu ainult metsaomandi suurenemine, omaette nähtus on ka see, et meil järjest rohkem on pisikesi metsaomandeid. Tegelikult mida rohkem metsaomanikke, seda parem on nii ühiskonna seisukohast vaadatuna kui tegelikult ka looduskaitse seisukohalt,” leidis metsaülem Anti Rallmann.