Nad ei uurinud sugudevahelisi erinevusi, vaid lähtusid inimese erutusevajadusest. Nende arvates vajab inimene emotsioone ja metaemotsioone, s.t mõtteid ja tundeid oma emotsioonidest. Nad küsitlesid sagedasi õudusfilmivaatajaid ja jõudsid eeldatud järeldusele, et indiviidid, kes vajavad suuremat erutust, olgu siis negatiivsete või mitmemõtteliste emotsioonide läbi, väärtustavad oma emotsioone positiivsemalt läbi metaemotsioonide. Paradoksaalsel kombel lahti seletatuna tähendab see, et inimesed, kes vajavad enam erutavaid emotsioone, tunnetavad neid positiivsemana kui inimesed, kes erutust väldivad. Teadlased võrdlesid ka viie erineva personaalsuse suhtumist õudsetesse emotsioonidesse ega täheldanud mingit erinevust. See on mu meelest üllatav tulemus: olgu inimene ekstravertne, neurootiline, avatud, sotsiaalne või kindlameelne, tema erutusevajadus ehk NFA (need for affect) on ikka sama. NFA on inimese üldine valmisolek kas vältida või otsida olukordi, mis mõjuvad erutavalt. Siit võib spekuleerida, et eri rahvaste vajadus erutuse järele ehk siis kalduvus tõtata vaatama õudusfilme suurelt jaolt ei erine. Turg on kindel igal pool!