Suurkõrv Vääna-Posti merekindluse käikudes. Lennart Lennuk, Eesti Loodusmuuseum

Pruun-suurkõrv, teadusliku nimetusega Plecotus auritus, on meie kõige omapärasema välimusega nahkhiir. Tema selg on helepruun, kõht beežikas ja nägu hele ning punaka varjundiga.

Kõige iseloomulikumaks tunnuseks on aga tema pikad ja laiad kõrvad, mis on peaaegu sama pikad kui tema keha. Lisaks hakkavad silma ka suured kõrvakaaned ehk traagused. Niisuguste kõrvade järgi saab ta meie nahkhiirte seas ilmeksimatult ära tunda.

Terves Euroopas on aga asjad keerulisemad. Viimastel aastakümnetel on eristatud mitmeid suurkõrva liike ning praeguseks on neid teada viis. Nende liikide üksteisest eristamine on üsna keerukas. Pruun-suurkõrv kaalub 6-8 grammi, kuid väikestest mõõtmetest hoolimata võib ta elada vägagi vanaks ning nende vanuserekord ületab 30 aastat. Niivõrd väikeste loomade pikka eluiga põhjendatakse nahkhiirtel sageli suure talveunes veedetud ajaga.

Sünnib vaid üks poeg korraga

Nii nagu kõik meil leiduvad nahkhiireliigid, kuulub ka pruun-suurkõrv looduskaitse seaduse alusel II kaitsekategooriasse. Neid ohustavad ennekõike poegimiskolooniate häirimine, varjepaikade hulga vähenemine, maastike lihtsustumine ning häiringud talvituspaikades. Nii nagu paljudel meie nahkhiireliikidel, sünnib ka pruun-suurkõrval igal aastal vaid üks järglane ja seetõttu taastuvad populatsioonid arvukuse langustest aeglaselt. Nahkhiiri ohustab ka see, et suvel kolooniates olles võib üks õnnetus mõjutada korraga paljusid loomasid.

Pruun-suurkõrv on Eestis üsna sageli kohatav nahkhiir ning levinud üle terve Eesti. Laiemalt vaadates katab tema levila suurema osa Euroopast ning ta asustab ka kõiki meie naaberriike. Lõunas ulatub tema levila sooja Vahemere piirkonda ning põhjas levib ta kuni karge Kesk-Soomeni.

Video: Lennart Lennuk

Lisaks suurtele kõrvadele on suurkõrv eriline ka selle poolest, kuidas ta saaki püüab. Kõrvad ei ole tal suured mitte ilu pärast vaid selleks, et väga hästi kuulda. Nende abil suudab ta lisaks kajalokatsioonile saaki püüda ka ainult kuulmise abil.

Ta lendab osavalt puuvõrade ümber ja okste vahel ning kuulab, kas mõni putukas või ämblik kusagil krabistab. Kuuldud krabina abil suudab ta saagi asukoha kindlaks teha ning selle kinni napsata. Tema saagi seas leidub erinevaid putukaid, kuid sealt võib leida ka ämblikke. Kõige rohkem on saagi hulgas aga ööliblikaid.

Liblikatiivad tõi tema!

Üks huvitav märk sellest, et suurkõrv on tegutsemas, on maas vedelevad liblikatiivad. Suurkõrv ei söö suuri saakputukaid kohe lennates, vaid viib need mõnda toitumisala lähedal leiduvasse vajulisse kohta. Seal sööb ta ära putuka pehmed osas, kuid tiivad ja pea viskab maha. Niisugused “söögisaalid” võivad asuda näiteks avatud ustega keldrites või muudes varjupakkuvates paikades.

Suvel elutsevad suurkõrvad parkides ja metsaservades, kuid sageli võib neid kohata ka koduhoovides. Päevaste varjepaikadena kasutavad nad hooneid, puuõõsi, linnupesakaste ja ka nahkhiirte varjekaste. Suvised kolooniad on enamasti väikesed ning koosnevad kuni mõnekümnest isendist. Pruun-suurkõrv on paikne nahkhiireliik, kelle pikimad kindlaks tehtud liikumised ulatuvad ca. 100 kilomeetrini.

Näiteks on üks Piusal rõngastatud loom leitud 101 kilomeetri kauguselt Lätist.
Pruun-suurkõrv
Lennart Lennuk, Eesti Loodusmuuseum

Nagu kõik meie nahkhiired, veedavad ka suurkõrvad ligikaudu poole aastast talveunes. See on ilmselt ka aeg, mil inimesed neid kõige sagedamini märkavad. Seda seetõttu, et pruun-suurkõrvad kasutavad talvitumiseks sageli väikeseid maakeldreid, kus nad hästi silma hakkavad. Sageli ripuvad nad keldrite laes või seinte küljes ning on lihtsasti leitavad.

Ühes keldris võib tavaliselt leida üks-kaks isendit, kuid vahel on neid seal ka arvukamalt. Lisaks väikestele keldritele talvituvad suurkõrvad ka suurtes koopa tüüpi talvituspaikades — vanades kaevandustes ja maa-alustes militaarrajatistes. Üksikuid isendeid on leitud talvitumas ka hoonetes. Näiteks leiti üks suurkõrv talvel põrandat vahetades. Põrandalauad eemaldati ja nende all olnud palgi küljes rippus suurkõrv.

Kõrvad on peidus

Talvituvat suurkõrva on üsna lihtne ära tunda. Rippuval loomal on selgelt näha tema pruuni värvi selg ning väikeste “sarvekestena” näivad traagused, kõrvasid tavaliselt aga ei paista. Seda seetõttu, et talvitumise ajaks peidavad nad kõrvad tiibade alla ja neid on võimalik märgata vaid looma tähelepanelikul silmitsemisel.
Talvitudes on kõrvad tavaliselt tiibade alla peidus.
Lennart Lennuk, Eesti Loodusmuuseum

Leides talvel oma keldrist suurkõrva, või samuti sagedasti keldrites talvituva põhja-nahkhiire, ei pea keldri tavapärast kasutamist lõpetama.

Keldri kasutamine ja sealt hoidiste toomine loomi liialt ei häiri. Küll aga ei tasuks neile ka iga kord erilist tähelepanu pöörata, las inimene ajab omi ja nahkhiir omi asju. Keldrite kasutamine on pigem nahkhiirtele hea, sest kasutuses kelder tagab ka nahkhiirtele heade talvitumistingimuste säilimise. Kasutuseta keldritel kipuvad ajapikku uksed lagunema ning koos sellega muutuvad need ka nahkhiirtele kasutuskõlbmatuks.

Seega, kui soovite kodukandi nahkhiirtele head teha, vaadake üle oma kelder, vajadusel tõstke uks hingedele tagasi ning sulgege suuremad avad. Sisse pääsemiseks piisab nahkhiirele vaid pooleteise kuni kahe sentimeetri laiusest praost.

Veebruarist saab nahkhiirte põnevat maailma uudistada ka Eesti Loodusemuuseumi uhiuuel näitusel „Hirmus armas nahkhiir“.