Aarand Roos, diplomaat, keeleteadlane ja kirjanik. EV konsul New-Yorgis 1982 - 1995. Pildil on ta koos Eesti vabariigi New-Yorgi konsulaadi kunagise uksekilbiga. Foto: Rauno Volmar

1940. aastal Tartus sündinud Aarand Roos põgenes perega 1944. aastal Rootsi, kus kasvas üles ja sai hariduse. Roos töötas Lundi ülikoolis soome-ugri keelte professori kohustustes. Doktorikraadi sai ta samuti Lundi ülikoolist, kus kaitses 1980. a. keeleteaduskonnas väitekirja fennougristika alal.

Huvi keelte vastu saatis Aarand Roosi kogu tema elu.

Aarand Roosil ja ta abikaasal, Maaja Duesbergil on kaks last, poeg Taavo ja tütar Leila. Muusikust abikaasa Maaja on helilooja Rudolf Tobiase tütretütar.

Aarand Roos elas 16 aastat Ameerika Ühendriikides, ta oli Eesti Vabariigi konsul New Yorgis aastatel 1982–1995

Roos naasis Eestisse 1996. aastal, asudes elama Tallinna. Pensionile jäämiseni töötas ta välisministeeriumis tõlgina, tehes seda tööd pea 10 aastat.

Aarand Roos oli ka Eesti Kristliku Rahvapartei presidendikandidaat ja erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid juhatuse liige. Ta kuulus Kalju baptistikogudusse ning tal oli märkimisväärne religiooniteemaline raamatukogu.

Aarand Roos kirjutas hulgaliselt raamatuid, nende hulgas dokumentaalse teose Türgi eestlastest.

Aarand Roosi kauaaegne sõber Peeter Võsu ütles Maalehele, et tegemist oli mitmes mõttes erakordse mehega.

„Esmalt tema suur keeltehuvi, kuid samuti tegeles ta aktiivselt spordiga,“ rääkis Võsu. „Põhiliselt huvitas teda kergejõustik ning jooksmas käis ta veel üsna kõrges eas. Tema kunagine maratoni tippmark oli 3,5 tundi, mis on amatöörjooksja kohta väga hea.“

Viimane suurem kohtumine sõpradega oli tänavu juunis, mil ühiselt tähistati Roosi 80. sünnipäeva. „Ta oli endale omaselt heas hoos, viskas nalja,“ meenutab Võsu.

Aarand Roos kirjutas hulgaliselt raamatuid, nende hulgas dokumentaalse teose Türgi eestlastest. Sellega seoses oli Maalehel temaga viimane vestlus mullu detsembris, kui ajalehes ilmus artikkel Karsi viimastest eestlastest.

„Aarand elas neile inimestele väga kaasa ja tundis selle vastu suurt huvi,“ sõnas Roosiga suhelnud ajakirjanik Bianca Mikovitš. Ta lisas, et uudis kauaaegse sõbra ning toetaja surmast on jõudnud ka Karsi viimaste eestlasteni, kes tunnevad kaotuse üle suurt kurbust.

Toimetus avaldab lähedastele kaastunnet.