Liis Seljamaa: Miks sõjapuuslikud meid ikkagi segavad?

Kui võitjad kirjutavad ajalugu, tähendab see üldjuhul seda, et ebameeldiv tõde püütakse unustada. Kui võit on vaja saavutada iga hinna eest, jagub ebameeldivust rohkem, kui korraga maha matta saab. Ei jõua lihtsalt nii suurt auku kaevata.

Pikema perioodi vältel, kui auke juurde tekitada, õnnestub ebameeldivust võib-olla hajutada, aga päriselt ära kaotada seda ei saa. Vähemalt niikaua, kuni leidub neid, kes mäletavad, mida püüti maha matta.

Kui järele mõelda, siis on ka pronksiöö mälestused üsna ebameeldivad, aga ühel päeval näib, et seegi lähiminevik kattub tasapisi unustuse tolmuga. Tänane päev tuletab selle jälle meelde. Vaid päris noored on mälestustest vabad, kuna olid nende sündmuste ajal kas liiga noored või siis veel sündimata. Purustatud aknad on juba ammu uuesti klaasitud ning igapäevased elumured alati tähtsamad kui ajalooline tõde.