ehk sellest kuidas kohtunik Toomas Talviste viib täide kinnisvaramaakler Pille Saartsi näpunäidete järgi Nõukogude okupatsioonirežiimi poolt algatatud repressiooni Voldemar Variku järglaste suhtes.
4. juunil tõi Pärnu linna vapikavaler Helmut Aasamäe Elisabethi kirikusse sinimustvalge lipu, mis on olnud Eesti riigi sünni tunnistajaks ja asetas selle otsekui pühamualtarile sümboliseerimaks alistumist jumaliku kõrgeima väe õiglusele kõige lihtsama kodaniku tasandil.Kaks nädalat hiljem tõi Helmut oma murest murtud abikaasa Aino Aasamäe käes olevad kümned ja kümned kõveraid paragrahve sisaldavad dokumendid ja muud olulised paberid minu kätte, et aitaksin nende põhjal koostada kõrgema astme kohtule lühikese kokkuvõtva avalduse.
1993. a. 1. septembril kirjutas Valve Karu avalduse Pärnu Linnavalitsusele, milles palus tagastada tema isale, Voldemar Varikule, kuulunud elamu Pärnus Muru tänaval.
Juba eelnevalt, sama aasta 12. augustil oli tütar esitanud kaebuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linnakomisjoni otsuse peale, mille saatis üleriigilisele keskkomisjonile. Kaebuses selgitatakse ülekohtuse sündmustiku üksikasju. Tema isa mõisteti süüdi okupatsioonirežiimi sõjatribunali poolt 1949. a. VNFSV KrK 58-1a järgi ja karistati 25 aastase vabadusekaotusega koos õiguste äravõtmisega 5 aastaks ühes kogu vara konfiskeerimisega. 1955. a. vabanemise järel teda oma majja elama ei lubatud. Voldemar suri 1984. aastal Pärnus. Eesti NSV Ülemkohtu otsuse (14.12.1990. a. kiri nr. 11/1605) kohaselt on Voldemar Varik alusetult süüdimõistetuna täielikult rehabiliteeritud koos kõigi õiguslike tagajärgedega.
Paraku pole isale kinnitatud õiguslikke tagajärgi siiani heastatud. Tegelikuses toimub asjaajamise kulg veelgi süvenumas ebaõigluses tema õigusjärglaste suhtes. Alustades faktide meenutusega minevikust jõuab probleemi käsitlusega tänase päeva seisu.
Seoses Voldemari süüdimõistmisega kodumaja arestiti. 1951. a. 8. detsembril tunnistati Pärnu-Jaagupi rajooni I jaoskonna Rahvakohtu otsusega maja pool mõttelist osa Voldemari abikaasa Riina Variku omandiks ja vabastati aresti alt. Teine pool mõttelist majaosa arvati Pärnu Linna RSN Täitevkomitee otsusega (14.11.1952, otsus nr. 661) peremeheta varana kohalikku elamufondi. Otsuse all seisab täitevkomitee esimehe nimi V. Lombak. Peremeheta vara müüdi elamutevalitsuse 1963. a. 24. mail sõlmitud ostu-müügilepingu alusel Drosida Kunderile 1989,80 rubla eest, ehkki elamu tegelikuks väärtuseks oli samal ajal hinnatud 4898,77 rubla. Taastamisväärtuse hinnaks oli arvutatud 8798,47 rubla. Tähelepanuväärne on seegi, et majaosa müüdi järelmaksuga. Müügi otsuse (20.02.1963, nr. 42) all on V. Hallmägi nimi.
Kogu loo juures puudub mõttelise osa määratlus, mis selgitaks reaalselt kinnitatud osade piiritlust ruumijaotuses ja ruutmeetritena. Samuti on kinnistu maa-ala jagamata reaalservituutitena.
Kes oli see Drosida Kunder, keda edaspidistes õigustmõistvates dokumentides nimetatakse heauskseks ostjaks? Olemasolevatest dokumentidest selgub, et nn. heauskne ostja elas Voldemari juures üürnikuna juba enne maja konfiskeerimist. Pere ja lasteta täiesti üksikult elav Kunder haaras enda kasutusse maja 4 tuba koos köögi, vannitoa ja teiste kõrvalruumidega. Nii ruumika korteri müümine vallalisele üksikult elavale inimesele tolleaegses elamispindade kitsikuses ei viita mittemillegiga heausksele ostu-müügi tehingule.
Arhiividokumendid kinnitavad Drosida Kunderi kaebusi süütu Voldemari aadressil, mis saidki oletatavalt algpõhjuseks kogu järgneva epopöa kujunemisel. Näiteks kaks tunnistajat kinnitavad oma allkirjadega, kuidas Drosida Kunder tegutses kogu aeg selle nimel, et tulevikus saaks ta terve maja endale. „Kaebamas käis ta järjepidevalt. Seda võivad kinnitada ka lähemate majade naabrid,” kirjutavad tunnistajad. Nii on arvatavalt tegu Kunderi poolse algselt plaanitud riisumisega, mida toetasid tolleaegsed Pärnu Linna RSN Täitevkomitee erinevad koosseisud ja millega pole soostunud põhjalikult tegelema ka de facto taastatud Eesti Vabariigi õiguspäedavad institutsioonid. Tsiviilkoodeksi pg 156 kohaselt on õigus ka heauskselt omandajalt vara tagasi nõuda, kui omanik on selle kaotanud, jäänud ilma riisumise tagajärjel, või väljunud tema valdusest tahte vastaselt.
Seoses Drosida Kunderi surmaga 14. novembril 1989. a. läks testamendijärgse pärimisega poole maja omandiõigus üle Ilme Aomerele. Vormistamise kuupäevaks on märgitud 11.10.1990.
1993. a. 3. veebruari otsusega tunnistas Pärnu linna õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise komisjon Aino Aasamäe omandireformi õigustatud subjektiks ½ osa majavalduse ja maa osas, kuid on otsustanud anda vaid kompensatsiooni, kuna objekt asub eraomanduses. Vaatamata korduvatele protestidele ebaõigluse suhtes otsustati Aasamäele EVP paberitega kompenseerida 10944 krooni, mis on sisuliselt tasu isale valmistatud alanduste, ülekohtu ja röövitud vara eest. Samaaegselt otsustati petise pärijale kinkida miljonitesse kroonidesse ulatuv kinnisvara.Pärnu Linnavalitsuse korralduse (28.04.1995, nr. 224-p) all seisab esikohal linnapea Väino Linde nimi, mis kinnitab maareformiseadusele viitavat otsust, mille alusel 360 m2 suurust õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata.
Kuid sellega pole veel kannatuste rada Aino Aasamäe jaoks lõppenud. Vahepeal on hulga vett merre voolanud, kuni 2009. a. 27. mail kolksatas Toomas Talviste kohtuniku haamer vastu lauda, mis kuulutas Eesti Vabariigi nimel kohtuotsuse välja ja otsustas ka teise poole majast ära võtta. Sedakorda küll mitte enam peenrahaga kompenseerides vaid nõudes hagejalt 1,7 miljonit krooni Aino Aasamäe kasuks. Hagejaks oli Pille Saarts, kes ostis osa majast 2006. a.
Ülekohus on muutunud filigraansemaks ja kannatanu alandamist kompenseeritakse juba kõrgemate tariifidega, sest hetkeseis lihtsalt ei võimalda Aino Aasamäed kaubajaamas loomavagunisse tõsta, et poolesajandi tagust ülekohut korrates ta jäädavalt oma kodust välja tõrjuda. Alamaastme Pärnu Maakohus on leebe ja kui vanuril leidub kopsakas säästuarve, võib ta palgata mõne tippadvokaadi, et 30 päeva kestel esitada kõrgema astme kohtule uus avaldus senise otsusega mittenõustumise korral. Praeguse kohtu otsuse tulemusena tuleb aga Aino Aasamäel tasuda riigi tuludesse ca 40 000 krooni selle eest, et ta on juhuslikult tütar isale, kes on ehitanud oma perele ja lastele kodu.
Kohtusaaga seisnes lühidalt järgmises loos. MaxKinnisvara OÜ esitas hagi Aino Aasamäe vastu kaasomandi lõpetamise nõudes. Kaasomanik Pille Saarts pole rahul naabriga läbisaamises. Probleemiks on vastastikused riiud, mistõttu auväärne kohus on otsustanud pöörata õigusemõistmise ühe poole tülitseja kasuks, kelleks antud juhul osutus MaxKinnisvara. Asi oli kohtulikult kergesti menetletav ja kindlasti oluline kõrvataha teadmiseks panna eelkõige neile, kel kange tahtmine õiguslikus korras näpud võõra vara külge pista. Vastavalt Asjaõigusseaduse pg. 76 lõikele 1 on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning seda õigust saab välistada üksnes kaasomanike vahelise kokkuleppega. Kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi Asjaõigusseaduse vastava sätte kohaselt hageja nõudel ja kui osapooled kokkulepet ei saavuta, siis langetab kohus otsuse oma parema äranägemise järgi. Nõndaks siis, kui kellegil tekib tahtmine võõrast vara omandada, võib loota tülitsemisele, et selle käigus kohustab kohus sümboolse tasu eest müüma ühe osapoole vara teisele tülitsejale. Just nõndaviisi on antud juhul Aino Aasamäe sattunud uude situatsiooni, mis ähvardab teda täielikult isa kätega ehitatud majast ilma jätta, sest kohtunik Toomas Talviste silmis näib maakleri ametit pidava Pille Saartsi nõudmine põhjendatuna.
Külastades jaanilaupäeva eelsel päeval Aino kodu, võisid kutsutud külalised veenduda Pille Saartsi tahtmiste suurust. Esimese korruse ruumide ärastamine teeniks tema poolt tehtavad kulutused kindlasti lühikese ajaga kuhjaga tasa. Sama suurt kasumitki ei tuleks kaua oodata.
12. juunil esitas Aino Aasamäe hagejana Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonikaebuse, millega vaidlustab Pärnu kohtuotsuse täies ulatuses. Lisaks sellele on Aino Aasamäe otsustanud õigusemõistmises minna lõpuni ja taotleda ka teise poole majast tagasisaamist. Ta on veendunud, et alates Drosida Kunderist on koostöös vene repressiivorgani töötajate Karpuskini, Nazarovi ja teiste okupatsiooni käsilaste abil tema isaga käitutud vääritult. Täitevkomitee esimehed Lombak ja Hallmägi aga jätkasid teadlikult õiguslikke norme eiravat tegevust, mida tõendavad mitmed arhiivimaterjalid. Mitte parem polnud ka Eesti Vabariigi taastatud institutsioonide tegevus (tegevusetus) -vaatamata sellele, et õiguse jaluleseadmist ei takistanud enam okupatsioonivõimu esindajad.
