Juhani Püttsepp: nüüd on rohkem aega kudnokki oodata ja elu üle järele mõtelda

Kuueteistaastane Eenok Haamer piilus avatud ukse vahelt õue. Hoonest välja minna ei tohtinud, võõras silm võis näha. Väljas aga valitses kevad, ilus päev. Taluperemees Kustas seisis õues tamme all ja kõneles kuldnokaga…

Pärast isa, kirikuõpetaja Harri Haameri viimist Siberisse Kolõma vangilaagrisse, pidi Eenok end koos ema ja kasuvennaga Võrumaal Tsiistre kandi taludes varjama kuus aastat, 1949–1955.

Tuli päevade kaupa viibida ka päris maa all, talumaja seina kõrvale kaevatud punkris. Eenok haigestus seal, haigus süvenes. Poiss oli väga kõrges palavikus. Kuus nädalat ei näinud ta ilmavalgust ning ema juba mõtles, kuidas poega matta. Siis tuli aga pööre paremusele, elu poole.

„Jumal ei vii meid mitte kannatustest mööda, vaid kannatustest läbi,“ ütleb Eenok nendele sündmustele mõeldes.