Midsomeri mõrvaleedi Caroline Graham pani esimese tapaloo paberile alles 56aastaselt. Samas pole kindel, kas värvika elusaatusega daam oleks varem sedavõrd paeluvalt suutnudki kirjutada, sest kogemused maksavad siin elus rohkem kui naelsterlingid.
Kui Graham koos paari Briti “mõrvakirjanikuga” mõni aeg tagasi Soomes käis, tekkis keskustelu, miks naised krimkasid kirjutavad. Armastusromaanid, köögiraamatud, seda küll, aga veri, tapmised, vägivald?
1. aprill – Ann Cleeves, “Ronkmust”
15. aprill – Elizabeth George, “Pääsmiseks paljudele”
29. aprill – Dick Francis, “Raami sees”
13. mai – Caroline Graham, “Mõrvad Badger Driftis”
27. mai – Louise Penny, “Vaikelu”
10. juuni – Ian Rankin, “Peitusemäng”
25. juuni – John Grisham, “Aguliadvokaat”
8. juuli – Benjamin Black, “Christine Falls”
22. juuli – Ann Granger, “Ärata surnud”
5. august – Charlaine Harris, “Tõelised mõrvad”
Raamatute tutvustused ja tellimisinfo leiate veebilehelt Maaleht.ee/krimisari
Piirangud kaovad kirjutades
Inglannad, kes teatasid, et õrnem sugu loeb krimkasid ja action’it isegi rohkem kui mehed, pakkusid oma versiooni: naised ei saa tavaelus väljendada negatiivseid tundeid sama vabalt nagu mehed. Mehed käivad spordivõistlustel end välja röökimas, lubades kohtuniku neljaks rebida, või korraldavad õlleklaasi taga kiire kähmluse. Ühiskond ei taluks, kui daamid midagi sarnast teeks. Ja nii peavadki eevatütred end vaos hoidma. Kuid sulepead kätte võttes kaovad kõik piirangud. Paberil võid sa tappa, teha mehest lamba ja naisest lõvi. Käed on vabad.
“Krimkasid kirjutades ja lugedes paiskavad naised välja agressiivsust,” sõnas pealtnäha leebe Graham. Ta rääkis loo, kuidas aastaid raamatukogust vägivalda kirjeldavaid teoseid laenanud daam pöördus ühtäkki rahumeelsema kirjanduse poole põhjendusega: “Mul pole krimkasid enam vaja, sest abikaasa läks äsja teise ilma.”
Abielumeestel tasuks seega vaadata, millised raamatud küljeluu öökapil lebavad, ja sellest järeldusi teha.
1931. aastal sündinud Grahami tee Midsomeri mõrvadeni ja peainspektor Barnabyni oli pikk ning vaevaline. Põhjusi agressiivsuse ülesnäitamiseks krimkades tekkis tal küll ja küll. Kui Graham oli kolmeteistkümnene, ilmus perekonda kasuema, kes ei pidanud raamatuid millekski.
“Kord, kui ma hilisõhtul voodis lugesin, tormas tuppa kasuema, virutas mulle kõrvakiilu ja heitis raamatu kaminasse. “Lõpeta see mõttetu lugemine ja tee midagi kasulikku!” kriiskas ta nagu tavaliselt,” meenutas Graham.
1931. aastal sündinud Grahami tee Midsomeri mõrvadeni ja peainspektor Barnabyni oli pikk ning vaevaline. Põhjusi agressiivsuse ülesnäitamiseks krimkades tekkis tal küll ja küll.
Samal ajal õnnestus Grahamil saada konkursi korras erakooli. Peagi selgus, et midagi meeldivat selles polnud. “Mind ei sallitud, sest olin pärit töölisperekonnast. Õnneks oli minusuguseid koolis veel kolm ja nii me üritasimegi vastikute snoobide seltskonnas hakkama saada.”
Aastaga sai Grahamile koolist kõrini ning ta läks vabrikusse tööle. Seitsmeteistkümneselt põgenes tulevane menukirjanik elu eest kolmeks aastaks mereväkke. Järgnes näitlejaperiood, mis lõppes 1971. aastal poja sünniga. Abielu oli selleks ajaks lahutatud. Haiglas otsustas leedi Graham, et täidab lapsepõlveunistuse ja hakkab kirjanikuks. “Tõin poja haiglast koju, olin siis neljakümnene, panin ta hälli ning teatasin talle: “Mina hakkan nüüd raamatut kirjutama ja sina, poeg, pead sellega leppima.””
Graham alustas seebiseriaalide stsenaariumide ja kuuldemängudega, järgnesid novell ja kaks lasteraamatut, mis suurt edu ei toonud.
Ent siis otsustas Graham elukogemuse kokku võtta ja panna kirja Midsomeri esimese loo – “Mõrvad Badger’s Driftis”. Autor tunnistati Suurbritannias kohe aasta uustulnukaks ja raamat valiti kõigi aegade 100 parima krimka hulka.
Üleilma kuulus Barnaby
Mõni aasta hiljem valmis selle põhjal populaarse teleseriaali “Midsomeri mõrvad” esimene osa, kus peainspektor Barnaby rollis John Nettles. Järgnes 127 seeriat, mida näidatakse 150 riigis, sealhulgas ka Eestis. Tõsi, stsenaariume teleseriaalile ei kirjuta leedi Graham enam ammu, kuid tema loodud peainspektor Barnaby on ikka endine.
“Tom Barnaby on nii pagana normaalne, et teeb suisa haiget,” kiitis Nettles kehastatavat politseiinspektorit. “Ta on tavaline keskealine inimene, veidi tüse, sõidab Astraga, võtab napsu, käib aianduskaupluses, ja mis peamine – mõtleb.”
“Mul on mõrvalugude jaoks piisavalt elukogemusi,” muigas Graham. “Kirjutan sündmused mõttes lõpuni lahti. Ma pole tüüp, kes improviseeriks. Nagu näiteks Ruth Rendell – ta ei teadvat romaani kirjutamisega poole peale jõudnult veel isegi, kes on mõrvar.”
Kuigi Graham kirjutas vaid seitse Midsomeri mõrvalugu, läheb ta ajalukku kui alusepanija briti kaasaegsele krimiromaanile, mille õitseng kestab tänini.
