Meie põhjanaabrid soomlased armastavad krimikirjandusest rohkem vaid piilupart Donaldi ehk Aku Ankka koomikseid.
Krimkadest on soomlaste puhul soosingus just kodumaised lood. Ja raamatud müüvad kenasti – ega muidu oleks Wikipedias 103 soomlase puhul märgitud, et nad kirjutavad krimiromaane. Paraku löövad maailmas läbi Rootsi, Norra, Islandi ja Taani, kuid mitte Soome krimkad. Põhjus: neis on liiga palju Soomet ehk seda, mis paelub küll omasid, aga jääb muule maailmale arusaamatuks – eripärane huumor à la Spede Pasanen, suurema osa ajast õllesaalis istuvad ja hommikust hommikuni veidi vintis eradetektiivid, tegevus tasase elustiiliga väikelinnades või põhjapõtrade kandis.
Henri Koskineni elust ja olust
Ehk on Antti Tuomainen (50) see, kes paiskab akna valla ja maailm näeb, et kui rääkida nordic crime’ist, tuleb rääkida ka Soomest. Algus on juba tehtud – ajaleht The Times nimetas tema romaani “Väike Siber” viimase viie aasta üheks kõige põnevamaks teoseks kõrvuti Margaret Atwoodi ja Michel Houellebecqi romaanidega ning raamatu “Jänesefaktor” põhjal vändatakse USAs linateost.
Tõsi, Tuomainenit ei saa pidada puhtakujuliseks krimikirjanikuks, sest tema teosed käsitlevad laiemaid teemasid ning kriminaalsusega samavõrd paeluv on tema jutustamisoskus, kirjeldatud inimsuhted ja kaasaegse ühiskonna probleemid ning süsimust huumor.
Enne seda, kui tema nimi maailma suurimatesse ajalehtedesse jõudis, pidi Tuomainen käima läbi pika, karmi ja mõneti ehtsoomlasliku teekonna. Tuomainen teadis juba nooruses, et temast saab kirjanik, ent kui iseseisvus käes, läks ta loksuma elumere lainetele. Tasuv töö reklaamiagentuuris ja igapäevane napsitamine tegid elu mugavaks ning ühel hetkel leidis Tuomainen, et temast on saanud alkohoolik.
“Olen nüüd juba 18 aastat elanud kainena ja selge maailm on märksa lahedam kui hägune,” sõnas Tuomainen usutluses ajalehele Ilta-Sanomat.
Lugu räägib kindlustusmatemaatik Henri Koskineni elust ja olust, ning see tüüp hakkas autorile sedavõrd meeldima, et ta võttis nõuks kirjutada triloogia.
Töö kõrvalt hakkas Tuomainen tasapisi lõpuks raamatuid kirjutama, kuid nagu enamasti ikka, lükkasid suured kirjastused tema kaks esimest teost tagasi ning need tuli oma kuludega välja anda. Kumbki raamat paraku edu ei toonud. Ühel halval päeval – mis, nagu hiljem selgus, oli tegelikult hea päev – Tuomainen vallandati.
“See oli parim, mis minuga juhtuda sai,” sõnas ta hiljem. Mõistagi, nüüd oli võimalus keskenduda kirjutamisele ning kolmas raamat “Tervendaja”, mille tegevus toimub looduskatastroofi järgses tuleviku Helsingis, lõi kohe laineid ja kuulutati aasta parimaks kodumaiseks krimiromaaniks.
Tuomainen lasi fantaasial lennata ega mõelnudki mõnd tegelast ka teistes raamatutes ekspluateerida, kuni hakkas kirjutama “Jänesefaktorit”. Lugu räägib kindlustusmatemaatik Henri Koskineni elust ja olust, ning see tüüp hakkas autorile sedavõrd meeldima, et ta võttis nõuks kirjutada triloogia.
Koskinen jääb ootamatult tööta. Üsna pea pärast seda sureb tema vend ja pärandab Koskinenile seikluspargi, mille töötajad ja rahaline seis on ühtviisi kahtlased. Tundub, et kõige hullemad probleemid tulenevad kurjategijatelt võetud laenudest, mis vajavad nüüd tagasi maksmist.
Lugejate ja kriitikute poolehoid
“Jänesefaktor” pälvis nii Soome kui üleilmsete lugejate kestva aplausi ja kriitikute kiidusõnad. See olevat tume, absurdne, humoorikas ja romantiline triller. Soomlasi rõõmustas eriti see, et pahadega ei võitle aeg-ajalt purjus politseinikud, vaid täiesti tavaline lihtsurelik, kes ei tea midagi sellest maailmast, kuhu ta on sattunud.
Kui oled matemaatik, siis määravadki su elu arvud. Paraku jõuab Koskinen üsna pea ehmatava tõdemuseni, et sa võid tõenäosuse ääretu põhjalikkusega välja arvutada, aga see ei toimi. Päriselu on midagi muud, kui numbrite korrapärane maagia. Tundeid – armastust, hirmu, empaatiat – ei saa valemitesse koondada. Ent kõigile probleemidele tuleb lahendus leida: kuidas saada hakkama kurjategijatega või kauni, skandaalse ja ebakorrapärase eluviisiga kunstnikuga, kellega teed meeldivalt ristuvad.
Ühesõnaga, “Jänesefaktor” on särav kiir tumedas krimkamaailmas.