Sügis on värve täis selle päevani, mil madalad pilved taeva katavad, vihma kallama ja tuul raagus oksi rebima hakkab. Siis algab pikk pime aeg ja uus kevad on kaugel.

Mulle meeldib metsade vahel ringi sõita ning aeg-ajalt pöörata kõrvale kohtadesse, kus korra või paar aastas uudistamas käin ning muutusi jälgin. See koht pildil on üks selliseid – hiljuti lagedaks raiutud eramets on uuenemas nii istutatud mändide kui looduslikult kasvama läinud kaskedega.

Mul on kahju, et ma polnud selles metsas enne raiet käinud, siis ehk oleksin näinud ka neid puuhiiglasi, mida praegu kasenoorendiku vahelt paistvad kännud meenutavad. Seemnepuudeks kasvama jäetud mändide järgi saab siiski natuke aimu, kui võimas mets seal enne raiet olla võis. Ja mitte ainult kändude, vaid kunagise, külasid ühendanud ja läbi metsa lookleva hobutee äärde kasvama jäetud puudegrupi, suurte okslike männihiiglaste järgi võib oletada, kui vana ja väärikas mets seal enne raiet võis mühada.

Ma ei kahtle, et praegune omanik hoolitseb noore metsa eest hästi, sest märke esimestest hooldustöödest oli juba eelmisel sügisel näha. Sügiskuu, mil lehed langevad, ongi parim aeg noore metsa hoolduseks.