Neo ja neoloogid versus Jeesus ja teoloogid

Neo, kes aegu tagasi oma elu hinnaga maailma päästnud, püsib inimestel veel meeles. Aga maailm ise on vahepeal omasoodu edasi arenenud. Keegi ei pea enam võimalikuks, et Neo veel kusagil eksisteeriks, veel vähem ellu sekkuks.

Omal ajal ennastohverdavalt maailma lunastanust on kujunenud kõigile teada ja tuntud lemmikloo kangelane, kes elab siiski veel ainult temast pajatavates jutustustes. Vaid omapärane neoloogide seltskond võtab temaga seonduvat tõsisemalt, ent nendegi huvi näikse pigem minevikuline, mitte olevikuline, rääkimata tulevikulisest.

Umbes samamoodi tundub minevat Jeesusega.

Teoloogide ja ajaloolaste jutustustes ning jõulukiriku jutlustes tõesti sündinud, elanud ja surmagi võitnud messialikku kangelast osatakse vaevalt tagasi oodata.

Adventi (ld ’tulemine’, ’saabumine’) mõtestab üldsus nüüdsel ajal pigem läbi muinasjutuliste päkapikuliste poolt sussi sisse poetatud maiuste, hoidmaks üleval lapselikku põnevust kuni igal nädalal lisatud ja läidetud advendiküünlad teevad aset jõulusäras kuusepuule ja kauaoodatud jõulukingitustele.

Jeesuslast meenutavad küll jõululauludes ja luuletustes jutustatavad jõululood, mitte aga tänaste jõulu(laua)liste endi elulood. Jeesus meisse ei puutu. Või?

Vana kood ikkagi toimib?

The Matrix Resurrections saab alguse sellest, et Mnemosyne (kr ’mälu’, ’meenutus’) kapten kasutab igivana koodiga programmi ja pääseb ühtäkki Neo asukoha avastamise juurde Trinity poolt enne kui maatriks-agendid ta tabavad. Tekib eksistentsiaalne küsimus, kas Neo ongi surnud või elab edasi?

Järgnev lähtub veendumusest, et Neo on tõepoolest Neo. Seega peab ta olema seesama nii eilses kui tänases elutegelikkuses. Ainult sellisena on tal võimalik tahta ja suuta päästa, keda viimseni armastab.

Maatriksmaailm ja sellest lähtuv nõustamistarkus veenab aga vastupidises. Usk Neo tõelusse ei saa olla tõsiseltvõetav. Pigem viitab see luululisele ettekujutusele.

Seda aitab aga ravida järjekindlalt manustatav sinine tablett. Võrreldes punasega võimaldab see tunda ennast ümbritsevas maailmas turvalisemalt ja mugavamalt ning kanaliseerida ka kõige unenäolisemed nägemused loovisiku elus kuulsust koguva virtuaalmängumaailma arendamisse.

Jõululoo peategelasse suhtumine näikse samuti sõltuvat “tableti värvist”, mida on võetud — maailmapildi kujundajaks. Ühed kuulutavad ingellikku jõuluöist sõnumit: “Teile on täna sündinud Päästja, kes on Issand Kristus!” Teistele kõlab see otsekui ajast ja arust programmi kood.

Jah, see võis ju kodeerida tähendusrikkust varakristlikus ristimisvormelis ja usutunnistuses: “Jeesus on Issand!” Kristuse-järgse 21. sajandi maatriks aga sellist koodi enam ei tunne ega kasuta. Elu on edasi läinud. Tehnoloogiline areng on maailma muutnud, ja mitte ainult digitaalses, vaid ka sotsiaalses ja spirituaalses võtmes.

Kummalisel kombel on siiski veel neid, kes jätkuvalt Jeesust usuvad ja tunnistavad. Nad oleksid nagu punase tableti mõju all, mida sinises teraapias pigem luululiselt võetakse.

Piibel annab nende veendumustele kinnitust: “See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse.”

Neomessiaanlikud usukogukonnad on tema surnuist ülestõusmises veendunud ning veenavad oma eluga teisigi, et viimselt võidab, valitseb ja muudab maailma tema armastus, mitte vaen. On see kõik pigem luul ja kõik selles usus — luululised?

Resurrections versus the Matrix

The Matrix Resurrections päädib loomulikult — või ikka üleloomulikult! — hollywoodiliku happy-end’iga. Neo tõotab koos Trinity’ga maailma paremaks muuta. The Analyst ei tohi enam (kurjuse)jõudu kasutades võimu võtta. Kõik lõpeb hästi ja vaataja jääb rahule.

Kas ja kuidas võiks aga lahti rulluda järjefilm, on juba iseasi. Hetkel saaks lõpetada, nagu Lana Wachowski juba eelmisel korral soovis, et seda lugu edasi ei jutustataks. Siiski suutsid filmitootjad ta ümber rääkida. Alati on midagi veel…

Kas kristlikul narratiivil on enamat pakkuda kui happy end jõulu- ja ülestõusmisloole?

Enam kui kaks tuhat aastat väldanud jõuluööl sündinu järjelugu tundub kinnitavat, et maailma paremaks muutmise protsessi kaasatakse põlvest põlve üha uusi inimesi, kes on valmis elama üle mugandumise kõrguva usu, lootuse ja armastuse tähendusega elu.

Nad ei näi heituvat, kui nende isiklikul elulool pole alati sinise maatriksi mõõtmetes õnnelikku lõppu, vaid tuleb isegi alla neelata punaverelise märterluse mõru pill. Nad elavad enamale kui nad ise. Nad usuvad rohkemasse kui iseendasse. Nende armastuses heiastub neist endist suurem. Suurim.

Neomessiaanid nagu nad on. Resurrections versus the Matrix…