Margus Mikomägi: miks ei armasta Elron loomi ega pensionäre?

Kirjutan juhtumist, mille üldnimetaja võiks ehk olla tavaline kapitalism, aga mis samas sarnaneb üsna üks ühele tavaolukordadega Nõukogude Eesti raudteel.

Kaugemalt peale hakates peab ütlema, et pensionäri soodustus rongide esimese klassi vagunites ei kehti. Ega selle vastu ole protestitud, aga võiks. Miks? Pandeemiahoogude küüsis rabelevas riigis on sõnades räägitud vanade inimeste riskirühma kuulumisest. 

Olen märganud, et ma pole ainus pensionär, kes puupüsti täis rongis trügimise ja kohaotsimise asemel maksab enam ning läheb vagunisse, kus ehk on pisut lahedam – saab ka seda palju räägitud distantsi hoida. Sellest, et vanemad inimesed rongis istuda tahavad – mitte laiamise pärast, vaid sellepärast, et seismine neile valu valmistab –, ma ei räägigi. Praegu on Elroni poliitika sõnastatav niimoodi, et tahad soodustust, lepi vähemaga, tahad loomulikumat keskkonda, siis maksa.

Mõni päev enne aastavahetust elasin Viljandi–Tallinna kiirrongi esimese klassi vagunis läbi piletimüüjast vagunisaatja piinliku tähenärimise.