Muidugi on olemas ka pangaautomaadid, kust saab kohalikku valuutat välja võtta ja isegi rahavahetusautomaadid, aga need pidavat kippuma kõike, mis nende sisse pannakse, ära sööma.

Olgu selleks siis krediitkaart või viiekümneeurone. Seega otsustasime vana hea rahavahetuspunkti kasuks. Nähes mitmeid Hiiva kindluse ümbruses paiknevaid „pangaputkasid” selgus, et need olid kas suletud või oli „just raha otsa saanud”.

Ühe valuutavahetuspunktis õnnestus vähemalt järjekorras seista ja alles siis teada saada, et raha on nüüd otsas ja meile ei jagu sentigi.

Huvitav, kas eestlased on otsustanud Usbekistanis erakordselt edukalt kulutama hakata või polegi raha vahetamine linna populaarseimas putkas nii populaarne, et oleks mõistlik kohalikke kupüüre varuks hoida?

Olime pettunud, aga siis teatas giid, et pole muret, õhtul saab seda teha jälle — hangitakse uus raha.

Me ei mõelnud sellele olulisel määral, kuniks õhtusöögilaudade juurde restorani ilmus mees mask peas ja kilekott käes. Selles viimases oli hea hunnik rahapakke ja kalkulaator.

Päris mitu reisilist sai kohalikud kupüürid tasku, ent siis oli raha jälle otsas. Mees kadus kui tina tuhka ja ei läinud viit minutitki kuniks kohale ilmus täiesti teine mees musta ja sedakorda suurema kilekotiga, kus oli märkimisväärselt suurem hulk rahapakke sees.

Pisut üllatunud näoga, mobiiltelefonist kalkulaator näpus, oli uus „pangaonu” peagi valmis vahetama raha sama kursiga nagu eelmine. Kogu see protseduur tundus pigem mingi nalja ja gängsteri-filmides nähtu vahepealsena.

Lugu siinkohal tulistamisega ei lõpe ja oluliselt glamuursemaks ka ei lähe.

Astun mehe juurde ja ulatan talle 20eurose, vastu saan 280 000 sommi, millest 30 000 (ehk umbes 2,6 eurot) maksan kohe kelnerile klaasi valge veini eest. Mingisuguseid tšekke keegi loomulikult ei anna. Tundub, et hinnakiri käib nii rahavahetuse kui kaubanduse puhul suuresti näo järgi.

Tegelikult saab siin suurepäraselt maksta ka eurodes ja dollarites. Meeles tuleb aga pidada, et oleks võimalikult väikesed kupüürid. Juba esimesel päeval sai selgeks, et dollarites maksta on odavam, sest hinnad on siis odavamad kui üritades tasuda eurodega. Siiski tasub oma ostud läbi mõelda ja mitte üleliigses koguses kohalikku valuutat hankida, sest tagasi vahetada seda ei saa.