Punker võis arvatavalt asuda kivist paarkümmend meetrit vasakul
Täna mälestati Pärnumaal, Halinga vallas Ertsma külas küünalde süütamise, lillede toomise ja sõnavõttudega neid, kelle eluvaim kustus 1949. aasta 27. veebruaril metsavendade punkrile korraldatud haarangu käigus.
Kapten Margo Sai läidab tulukesed mälestuskivini viiva jalgraja algusesse; mälestustuli
Relvastatud võitluse liidu (RVL) liikmete punkri ründamine Kodesmaa soos asunud Ertsma punkrile algas täna varahommikul kella kuue paiku 64 aastat tagasi julgeolekuministeeriumi 15 töötaja ja 350 sõduri osavõtul. Ümberpiiramist alustati kahest küljest: idast ja läänest. Kella kaheksa paiku jõudnud läänepoolne rünnakrühm Elmar Vertmann’i juhtimisel punkri lähedale ja tunnimees Mihkel Ellermaa märganud sõdureid, mis peale avanud nende pihta tule. Kuul tabanud üht 6. roodu reameest, mis tekitanud ründajate hulgas mõningast segadust. Automaadi valangut kuuldes haarasid punkris olnud mehed relvad ja algas kaitselahing.
Metsavennad kaotasid kaitselahingu ülekaalukalt suure jõu vastu ja ellujäänud saadeti okupatsioonivõimude poolt Venemaa sunnitöölaagritesse. Näiteks Jüri Reidla, kes rünnaku hetkel olnud väljas, kasutanud ära vastaste hetkelist segadust ja roomanud punkrist eemale. Kuna rünnaku alguses oli veel veidi lund sadanud, siis katnud lumi ka põgeneja värsked jäljed.
Lamanud peidupaigas ööpimeduseni, hiilis mees oma koju Kivi-Vigalasse. Hiljem ta siiski vangistati ja 1950. a. esimesel jõulupühal määrati 25. aastat.
Ametliku aruande kohaselt langes punkri ründamise tagajärjel üheksa RVL-i liiget. Üks arreteeriti haavatuna ja ühel õnnestus põgeneda. Surma said ka neli Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sõdurit ja üks raskelt haavata. Haavata saanud metsavend Mihkel Ellermaa, kellel kuul põlve oli läbistanud, võitles Ertsma punkri kaitsel viimse padrunini kuni ta vigastatuna vangistati. Sangar vabanes vanglast 1958. aastal. Ta suri 1980. aastal ja maeti Saarde kalmistule.
Kurb on teada, et võitleja abikaasa Maria langes Ertsma punkri ründamise ajal, samuti hukkus samas paigas ka Ellermaa perre metsas sündinud kahe aastane tütar Tiiu. Tänagi oli kohal selle langenud naise tütar ja pisikese tüdruku õde Salme Ellerma. Ta ütles, et on kõigi nende metsavendadega kohtunud ja samuti julgeoleku piinamisi tunda saanud.
Lisaks eelnimetatutele langesid ebavõrdses heitluses veel Härmson Voldemar. Illaste Jaan, Karell Endel, Redlich Eduard, Rumjantsev Viktor, Valler Mihkel ja Vähi Olav.
Elutud kehad toodud Ertsma küla Jaagu talu õunapuuaia juurde tee peale maha ning külaelanikud kutsutud neid tuvastama. Sealt viidud metsavendade surnukehad edasi Tallinna ning nende tuvastamiseks toodud Patarei vanglast varem vahistatud Lembit Mulk. Kuhu mahalastud hiljem maeti, jääbki teadmata.
Pärnu-Jaagupist kolme kilomeetri kaugusel Kalli-Koonga tee lähedal asuva punkrini juhatas üks metsavendade hulka sokutatud julgeoleku töötaja. Teejuhiks arvatakse olevat olnud metsavend M. P., kes algul punkrit varustanud. Seejärel lasknud aga end julgeolekul värvata ja juhtinud haarangulised punkri juurde. Seda mainitakse ka tšekistide memoaarides, kuid kas see tõele vastab, pole teada. Punker ise arvatakse olevat asunud üle tee paistvast suurest põllukivist paarkümmend meetrit vasakul, kuid selle täpset asukohta pole seni suudetud kindlaks määrata, sest maaparanduste käigus muudeti asukoht uudismaa põlluks.
Mälestuskivi avati tee äärses kõrgete puude varjus 1994. a. 27. veebruaril Eesti Muinsuskaitse seltsi Pärnu-Jaagupi abiseltsi esimehe Mati Rosensteini eestvedamisel. Mehe sõnul olid siiski kõik abilised võrdselt innukalt tegemise juures ja ta ei pea enda osa teistest suuremaks. Temaga koos askeldasid abiseltsi liige Aldo Kals ja Aadu Koch, kellest viimane tahus kivi ja valmistas kirjaplaadi. Sobivat kivi otsiti lähedal asuvatelt kohtadelt, kust see ka leiti.
Halinga volikogu esimees Raul Peetson ütles tänase kogunemise avasõnas, et praeguses heaolus võetakse vabadust iseenesest mõistetava õigusena ja kiputakse unustama, et selle oleku võimalikuks saamise eest on kunagi võideldud, verd valatud ja surma saadud.
Eesti Endiste Metsavendade Liidu (EEML) sekretär Heiki Magnus ütles inimeste kohta, kes kasvõi kordki aastas taolisel mälestussündmusel käivad, väärivad kindlasti tunnustamist. „Meie riigi ajaloos on olnud sedavõrd palju ülekohut, mida tuleb mäletada ja mälestada,“ ütles Magnus, kelle selgitusel oli Eesti metsavendade hulgas ka palju tuntud avaliku elu tegelasi. Näiteks Otto Tiefi valitsuse viimane põllumajandusminister Kaarel Liidak langes metsavennana Karksi-Nuias 1945. aastal jne, jne. „Räägitakse, et viimane metsavend langenud 1978. a, tema nimi oli August Sabbe. Kuid viimane vabadusse jäänud RVL-i liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal siiski alles 1980. a. Peale nende oli veel valede dokumentide all elanud metsavendi, mis jätab ikkagi lahtiseks küsimuse viimasest metsavennast,“ arutles Magnus. Mehe hinnangul ei tohi metsavendade mälestust mitte iialgi lasta hääbuda.
Neid, kes on mälestuse jäädvustamisel teistest rohkem silma paistnud, tänati ka täna tänukirjade ja medaliga. EEML-u sekretär Heiki Magnus andis Kaitseliidu Pärnumaa Maleva pealikule Mehis Bornile ja Asser Paulusele üle metsavendade liidu tänukirja. Kapteni auastmes kaitseliitlane Margo Sai võttis vastu aumärgi EEML mälestusmedal Eesti metsavennad I liik nr 6.
Martin Andreller kõneles metsavendluse uurijana sellest, et tema juhendamisel on ettevalmistamisel peatselt avatav näitus metsavendlusest Tallinna Okupatsioonide muuseumis. Andreller nentis, et lisaks pealekasvavale uuele põlvkonnale tuleb vabadusvõitlust ja metsavendlust selgitada ka Lääne-Euroopas elavatele kodanikele, kellel endiselt puudub aimdus stalinlike kuritegude laastavast mõjust totalitaarse režiimi tingimustes, mis kindlasti ületas oma mastaapsuselt hitlerliku saksamaa koledusi.
Vallakodanik Helmu Rukki osundas sellele, et ka saksa okupatsiooni ajal mindi metsavennaks, kuna ei soovitud sakslastega ühineda ja sõditi nendegi vastu.
Hobiajaloolane Sergei Seeland meenutas kuulsate metsavendadega kohtumist lumises metsas, kuhu ta koolikaaslasega oli eksinud ja kuidas mehed neid koduteele kenasti juhatasid. Seeland on talletanud dokumentaalset materjali ja mälestusi ning uurinud seni lahendamata küsimusi. Näitkeks on ta püüdnud täpsustavalt määratleda Huntaugu punkri asukohta. Seeland rääkis sellestki, kuidas „julged mehed“ (jugeoleku töötajad) teda ülekuulamisel püstoliga tappa ähvarda sid, aga mitte midagi teada ei saanud, sest noormees polevat tõepoolest mitte midagi metsavendade asukohast teadnud. Halvemini läks tema emal, keda kolmel korral kutsuti Tallinnasse Pagari tänavale ülekuulamisele ja elektritoolil piinati. Selle tagajärjel olevat ta kaotanud tervise ja surnud.
Kuum tee ja soojad pirukad
Samal teemal:
