Jaanipäev – Eesti suve ilusaim õis
Kuid ka eestlased ise ei jõua ära imestada seda ilu ja valgust, mida loodus jaanipäeva paiku meile pakub. Süda ja meel lustivad sel ajal ühes loodusega.
Jaanipäev on muistne suvepüha, ja ehkki oma tänapäeval tuntud nime on ta saanud Ristija Johannese sünnipäeva järgi, on arvatud, et varem nimetati püha ka suvisteteks (vrd setude nimetus jõuludele – talsipüha).
Jaanipäev on jõulude kõrval eestlaste tähtsaim püha, kombestikus on senini säilinud palju esivanemate uskumusi ja tavasid.
Lähme jaaniste tulele,
Jaanitulda hoidemaie,
Kirjeda koristamaie
Tuli huidab hoonetesse
(Koeru)
Jaanilaupäeva uskumusi
Tähtsam veel kui jaanipäev ise, 24. juuni, on selle eelõhtu, jaanilaupäev, kuhu on koondunud põhiosa selle püha kommetest. Just sel õhtul süüdatakse üle maa jaanituled, mis oma soojuse ja valgusega peavad kaitsma ja tugevdama kõike, kuhu nende valgus langeb.
Jaanitulele pidi minema, muidu võis tuli omagi hoonetesse hakata. Nõiduse ja ennustamiste jaoks on jaaniõhtu väga soodne – nii käidi võõralt põllult rukkipäid lõikamas, et endal vili paremini kasvaks. Igasugu imeasju võib sel ööl näha: kuidas vanapagan metsas raha kuivatab või kuidas sõnajalg õitseb.
Minu veike veljekene
Kui kuuli pühad tulema
Siis tõi kuused tuaje
Kased kammeri laele
(Jõhvi)
Taimedel on jaanipäeval eriline vägi. Arvati, et jaaniaegne hein oli erilise rammuga, mistõttu hoiti seda talvel poegivatele loomadele söödaks.
Ehkki jaanipärgade punumise komme on tänapäeval Lätis rohkem tuntud kui meil, on jaanilille-nimelisi taimi Eestis väga palju. Lilledel teati olevat väge ja üheksast lillest punutud pärga pea alla pannes võisid neiud jaaniööl oma tulevast unes näha.
Looduslike vahenditega ehiti nii iseennast kui eluhooneid: noored kased toas või ukse peal lõhnavad hästi ja loovad pidulikkusest pakatava meeleolu. Rohelisi kaseoksi on torgatud ka räästasse, ehteks kaevule.
Kasevihad tuleb kindlasti enne jaanipäeva valmis teha, siis on nende sees “üheksa rohtu” – sama kehtib ka ravimtaimede kohta. Vihma oodati enne jaani – see oli viljade kasvuks oluline aeg –, kuid pärast jaani alanud heinaajal oli see nuhtluseks. Rahvalauludeski palutakse, et Jaan tooks perele seljatäie heinu, s.o laseks heina kuiva ilmaga ära teha.
Kiigu liigu kiigekene
Kiigu õige kõrge’esta
Mis sealt kõrgesta näikse?
(Vändra)
Pidu enne tööaega
Pärast jaanipäeva algas heinaaeg, millele järgnesid lõikus ja rehepeks, sestap oli see päev ka viimane võimalus hinge tõmmata ning pidutseda enne sügisesse ulatuvat pikka ja kibedat tööaega.
Noored said siis veel mahti kiigele lustima minna – Põhja-Eestis lõppeski kevadine kiigeaeg jaanipäevaga. Ikka kostis sealt laulu ja pillimängu ning tütarlaste kilkeid, kui poisid neile ilmatuma suurt hoogu tegid.
Poiste-kiigeseppade tänamiseks ja kiige lepitamiseks pidid neiud kiigele tooma kingitusi: sukapaelu, kindaid, mune. Kiige pealt nägi metsade taha, sinna, kuhu noor hing ihkas.
Ossa rumal ullukene
Tapu tilges tillukene
Võtid meele meeste peasta
Poole meele poiste peasta
(Simuna)
Enne jaani kosusid pärast pikka kurnavat talve nii inimesed kui loomad – piduõhtuks koguti mune ja piima, tehti võid, kohupiima, munavõid ja sõira.
Tapeti ka lammas, sest liha sõid meie esivanemad vaid erilistel puhkudel. Ei puudunud peremehe omavalmistatud õlu, mis on muistsest ajast olnud eestlaste
ohvrijook.
Jaanituli on esivanematele olnud ka ohvrituleks – tule ääres söödi pidulikult ühes oma perega, võttes kariloomadki ligi.
Kutsume suurele peole
Alati on käidud aga ka rahvarohketel külajaanituledel. Uuemal ajal on pere- ja kogukonnakeskse jaanitule asemele tulnud suured linnajaanituled, kus on omal kohal ka muusika ja meelelahutus.
Pala pala Jaani tuli
Pala kui palu pedaja
Kärgi kui käre kadaja
(Puhja)
Jaanituld on tehtud ikka looduslikult kaunites paikades – kõrgematel küngastel, jõekäärudes või mere ääres ning enamasti seal, kus juba külakiik ees ootas.
Ka Eesti Vabaõhumuuseumi ilus mereäärne park lausa kutsub jaanituld pidama ja nii on siin vahvad peod aset leidnud juba üle 20 aasta.
Paremat paika ühe traditsioonidest kantud ja esivanemate pärandit au sees hoidva jaaniõhtu pidamiseks pealinna lähedalt eriti ei leiagi. Vanades taluõuedes, suitsutarede ligidal valget ööd nautides tuleb see õige ja ehe jaanitunne peale.
Muidugi on siin peo pidamisel ka omad reeglid: kuna muuseumi põhiliseks varaks on hindamatud puithooned, meie kõigi ühine ajalugu, siis tuletegemine on range kontrolli all.
Ka sel aastal kutsub Eesti Vabaõhumuuseum kõiki vanu ja uusi sõpru endale külla jaanitulele, et meeles pidada vanu kombeid ja tavasid.
Muusikalise poole eest hoolitsevad ansamblid Knihv ja Tuulelõõtsutajad, samuti külalised Norrast ja Lätist – lõunanaabrite torupilli- ja trummiansambel Auli on üks õhtu peaesinejaid.
Silmailu ja tantsurõõmu pakub rahvakunstiansambel Leigarid. Tere tulemast vabaõhumuuseumi jaanipeole!
