Karl Tohv
Eile tähistas vanahärra, kes enda sõnul hakkavat vanaks jääma, oma 103. sünnipäeva. Tammiste hooldekodus elavat sünnipäevalist külastanud Pärnu abilinnapea Jane Mets ütles, et Karl Tohv on praegu vanim pärnakas ja temast veidi noorem üle 100-aastane esindab samuti meesliini. Seega elavad tema sõnul Pärnus mehed kauem kui naised.
Jane Mets ei külasta vanureid mitte üksnes ametikohustustest tulenevalt, vaid teeb seda ka isiklikust inimlikust huvist eakate käekäigu vastu. Selles võis veenduda juba esimesest silmapilgust, kui ta uksel esimesena tervitas inimesi, kellega on juba palju varem sinatutvuse loonud, ehkki tegemist talle täiesti võõraste inimestega. Küllap sellepärast tundis ka kõrgesse ikka jõudnud Karl end humoorikalt vabalt ja reipalt, kui kõrge linnaametnik kätt surus enne kui kaunid krüsanteemid ja kuldsesiiruline maiustuste pakend mehe sülle poetus.
Sajandaks juubeliks oli Jane Mets talle kinkinud Pärnu visuaaliga salli ja sarnase kujundusega villased kindad. Tookord olevat eakas härra proovinud ja vaadanud kootud esemeid ning avaldanud ilusate kingituste puhul väikest kahetsust, et ei saavat neid ära tarvitada. Kolm aastat hiljem näib, et mehele on antud elu ja tervist veel küllaga nendegi soojade kingituste kasutamiseks.
Karli mõnusalt naljakalt kuid siiralt öeldud arvamus „Hakkan vist vanaks jääma“ tuli sünnipäevalauas kohvi, kringli ja tordi söömise kõrval juteldes veel korduvalt kõneks. Kuigi Karli vennapoja Reinu ja tema abikaasa Eda mäletamisel pole mees elu kestel mitte just ülevoolavalt rohke huumorisoone kandja olnud, siis seda paremate kildudega on ta aeg-ajalt ikka oma lähedasi, sõpru ja tuttavaid kostitanud. Praegu on Karlile kõige lähedasematena olemas Rein ja Eda, kes teda hooldekodus vähemalt kord nädalas külastavad. Abikaasa Aino jõudis möödunud aastal oma mehest vaatamata suhtelisele noorusele lahkunute teekonnal ette. Niine tänaval elatud aastaid koos Ainoga meenutab vanahärra kõige sagedamini. Kõik mälestused siiski enam ei meenu ja sellepärast on talle minevikust pajatamisel heaks abiliseks Rein ning Eda.
Tubli tööka mehena on elu võimaldanud tal elada kolme naisega. Esimene hukkus Rootsis autoavariis ja teinegi naine ei suutnud eluea pikkuses Karliga sammu pidada. Paraku ei kinkinud elu mehele lapsi ja nii on ta juba ammust aega võtnud Reinu justnagu pojana.
Karli lapsepõlvekodu asus Võistes, samast kandist oli pärit ka viimane abikaasa Aino. Noorena oli Karl pidevalt ühes isaga kalal. Kalatoidud on tema menüüs siiani lemmikroogade hulgas. Tema mõõdukalt tervislikku söögisedelit on küll täiendanud väikesed tähtpäevi tähistavad napsud terviseks, aga ta on alati hoidunud alkoholi tarbimisest. Seekord jäid siiski klaasid kokku löömata. Siiski pole ta loobunud šokolaadi näksimisest, mis tõttu kulus abilinnapea kingitud ülisuur kommikarp igati marjaks ära. Ent mitte kunagi pole ta pruukinud tubakatooteid. Eda sõnul on ta sama mõõdukalt vaoshoitud olnud ka suhetes kaasinimestega: viisakas, ennast valitsev ja heasüdamlik.
1944. aasta sõjakeeris viis Karli paadipõgenikuna Rootsi. Kuni 1991. aastani elas ta Lõuna Rootsis umbes sama suurusega linnas nagu Pärnu. Nissani jõe suudmes asuv Halmstad jääb linnulennult paremini tuntud Göteborgi ja Malmö vahele, kus Karl töötas puusepana kuni penisonile jäämiseni. Reinu sõnul oli ta 30-40 inimesega puutööettevõttes oma ametis aknaid ja uksi meisterdades väga hinnatud tööline. Kuna Rein külastas onu sagedasti tema kodus, siis on neil ka palju ühiseid meeldivaid mälestusi. Rein on tänulik varajasema materjaalse toetuse eest, aga samavõrd oluline oli tema jaoks ka reisimine, mis võimaldas aegsasti läänemaailmaga tutvuda. Kord viis Karl noormehe salaja koguni Taani Kuningriiki.
Rein rääkis sellestki kuidas Karl ka Rootsis tegeles kalaõngitsemisega. Peamised püütud kalad olid tema jaoks angerjas ja lest. Kalapüügi harrastuse kõrval oli tema teiseks suureks hobiks kümnekonna mesilastaru pidamine linnalähedal asuvas suvilas. Arvatakse, et rohke mee söömine on mehe seedimisele teatud vastunäidustusi tekitanud, kuid vanahärra üldine tervislik seisund on tema iga arvestades kõigi hinnangul isegi väga hea. Siiski liigub ta nüüd ratastoolis ja vasak silm on jäänud nägemises paremast maha.
Armsale Maarjamaale naasis Karl tagasi 1991. aastal. Tagasi tuleku peamiseks põhjuseks oli kodumaa armastus.
Kui kõigest aastakese ametis olnud Tammiste hooldekodu juhataja Riido Villup küsis Karlilt kas mees jääb hooleasutuse töökorralduse ja teenindusega rahule, vastas tarmukas mees taas humoorika salalikkusega, et räägib kriitilisemalt alles pärast ajakirjanike ja fotograafide lahkumist. Nõnda ta jäigi juhatajaga kahekesi pärast enamike külaliste lahkumist hooldekodu korralduslikke küsimusi lähemalt lahkama kui viimast fotograafi teele saates rõõmsalt muhedal pilgul kätt lehvitas.
