Kartongist kast keldris

Sõnaga “jõulud” ei haaku mitte kuidagi sõna “kelder”. Või kui, siis see kelder, kust pohlamoos verivorsti kõrvale tuua.

Korterielanikel võivad muidugi ka jõuluehted keldris olla. Patt küll, aga mis teha!

Ruumi on ju keskmisel Eesti perekonnal elamiseks vähe ning kui valida nende 50 nädala vahel aastas, kus me jõulupühi ei pea, ja nende kahe nädala vahel, mil peame, siis jäävad need 50 nädalat peale.

Just see on ka põhjus, miks mõned mulle armsad jõulumälestused mitte toas, vaid keldris paiknevad. Mõni aasta tagasi tuli lihtsalt isamaja maha jätta, seda ühes mälestusi talletanud pööninguga.

Valik oli karm: suurem osa tulle, väiksem osa kartongist kastidesse ja muu igapäevaelust ajutiselt kõrvale jäänud kraami kõrvale keldrisse.

Vabanduseks võin vaid öelda, et praegune kelder pole pime ja ämblikuvõrkudega, vaid heledate seinte ja puidust riiulitega.

Ühel neist riiulitest asub kast, millele on kleebitud valge paber ning sellele punase viltpliiatsiga kirjutatud “Sulevi kallid mälestused”. Kui see kast lahti teha – mida ma aeg-ajalt ka teen –, siis vaatavad sealt vastu mitmed lapsepõlvest pärit jõulukingid.

Kingid küsivad: “Kas me oleme ikka niisugused nagu siis?” Jah, olete küll. Vägagi. Ainult et mina ei ole samasugune. Vaatan keldri lae all jooksvaid torusid ning suuri ventiile. Kas ajaventiili ei saaks kuidagi kinni keerata? Või siis natukenegi koomale? Kas või jõulude ajaks?