„Lähme DJ-le külla“ pakkus Edgar.
„Aga kes see DJ on?“
„Tal on plaadimasinad, millega ta skrätšib või midagi sellist. Suur plaat käib täie hooga ringi ja kui sinna peale hüpata, siis ongi karussell,“ teadis Edgar.
Seda ja mitmeid muid huvitavaid lugusid luges täna Pärnu Keskuse neljandal korrusel olevas Rahva Raamatu kaupluses lastekirjanik ja luuletaja Olivia Saar äsja trükist ilmunud lasteraamatust „Mai tänava hiired“, mille on kirjutanud Urvi Grossfeldt.
Olivia Saar ütles pärast jutustuste lugemist, et „Mai tänava hiired“ on väga omapärane raamat. Kõigepealt on üks nurk kõval kaanel hiire poolt ära näritud, mis tekitab elevust. Sisu on kirjutatud huvitava lähenemisviisiga. Anni Mäger on pildid joonistanud alles pärast põhjalikku süvenemist ja teinud hästi palju illustratsioone. „Suurepärane, väga armas, pilt ja tekst täiendavad teineteist,“ imetles Olivia Saar esikraamatu õnnestumist. „Tore, mõnes mõttes kogupere raamat.“
Urvi Grossfeldt on tasase häälega ja vaikse loomuga. Küsimusele, kuidas üldse tärkas kavatsus kirjutada, vastas ta napisõnaliselt, et sellele mõttele viis teda mõned aastad tagasi kohtumine pisikese hiirega, kellega kohtuti Mai tänava korteris. Haapsalust tuli ta elama Pärnusse kümmekond aastat tagasi, kus kõik riiulis olevad lasteraamatud läbi loeti ja viimases hädas ei jäänudki muud üle kui asuda ise kirjutama. 20 jutustust mahuvad kenasti koos rohkete piltidega veidi enam kui 50-le leheküljele.
Nagu algusloo pealkiri hüüatab, et hiireperel juba igav ei hakka, samamoodi haaravad raamatu esimesed read lugeja kohe hoogsasse liikumisse tikutoosiga mööda trepikäsipuid, mis tekitab uut kasvavat huvi järgmiste sündmuste pöörisesse sattumisel. Piisab vaid pealkirjade lugemisest, mis ei lase raamatut enne käest lasta kui oled äkitselt jõudnud viimasele leheküljele. „Hommikune kassiralli“, „Uljad vormeliässad“, „DJ juures kummitab“ jne. – kuni võiduka lõpuni: „Hiirepere võit kurja põrandaharja üle“. Nüüd, kui olen ise selle toreda raamatu kaanest kaaneni läbi lugenud ja pildid lõpuni ära vaadanud, tahaksin esimesel võimalusel raamatu uuesti kätte võtta koos oma poja tütrega, viieaastase Amandaga.
Juba enne mind on see esikraamat saanud lugejatelt hulga meeldivat tagasisidet ja nüüd pälvib uudisteos tähelepanu isegi väljapool Eestimaad. Raamatu väljaandja, TEA kirjastuse lastekirjanduse osakonna juhataja Eve Leete teatas, et hiljuti lõppenud Frankfurdi raamatumessil huvitusid läti ja saksa kirjastajad raamatu tõlkimisest.
Samal ajal on Urvi Grossfeldt juba jõudnud järgmisest sama mahukast raamatust neljandiku osa valmis kirjutada. „Tegelikult on mul juba paari-kolme raamatu jagu peas valminud,“ tunnistas noor kirjanik täna oma esikraamatu esitlemisel autogrammi andes. Raamatupidamisega leiba teenides ja pere eest hoolt kandes nõuab raamatu kirjutamine vabast ajast kindlasti suuremat ettevõtmist. Pealegi ei meeldi talle kirjutada otse arvutiklahve kasutades. Urvi Grossfeldt eelistab raamatu kirjutamisel kasutada hoopiski pliiatsit. „Alles hiljem sisestan kogu teksti arvutisse, mis on päris tülikas ja vaevarikas töö,“ kuulsin endalegi üllatusena kuna olin seni arvanud, et pastakaga kirjutamise viisi kasutavad tänapäeval vaid üksikud vanema põlvkonna kirjanikud.
