Kell on 12, supiklubirahvas, lähme kähku suplema!

Maaleht 25
Kell on 12, supiklubirahvas, lähme kähku suplema!
Kui Viido Polikarpus pidas Kaitseliidu majas oma söögikohta, sai sooja ilmaga ka väljas süüa. Nüüd on siin uued omanikud ja hoopis teised toidud.Foto: Sven Arbet

“Nele ja Ruuben, tulge süüma!” kõlasid Vinni Puhhi laulust tuttavad sõnad Maalehe Toompuiesteel asunud maja hoovipoolse ukse juurest. Pea igal argipäeval kell 12.

See oli märguandeks, et hakkame kogunema, on aeg lõunasöögile minna.

Meil oli komme käia koos lõunatamas. Tavaliselt kogunes 6–8 inimest, parematel päevadel isegi üle kümne. Kutsusime seda seltskonda supiklubiks ja Lembit Remmelgat klubi presidendiks.

Klubi koosseis vaheldus mingil määral iga päev, kuid president oli alati platsis. Kui aga keegi hilines, sest oli telefoni otsa kinni jäänud või ootas printerist väga tähtsat paberit ja väljas ootav seltskond rahutuks muutus, kõlas presidendi bassihäälne hüüe: “Tulge süüma!”

Söömas sai algul käidud üle tee asunud kohvikus nimega Kiusatus. Seal käisime mõnuga, aga ajapikku muutusid portsjonid aina väiksemaks ja kallimaks. Pärast seda avastasime enda jaoks toimetuse majast pisut eemal asuva Toome kohviku.

Kui Maalehe seltskond kohviku uksest sisse vajus, lubati meil isegi omatahtsi laudu ja toole vastavalt supiklubi liikmete hulgale kokku ja lahku tõsta, nii et sõime alati ühise pika laua taga.

Nendel päevadel, kui klubiga ühines Jüri Aarma, lõbustas ta seltskonda nn õlletrikiga, mis seisnes selles, et Jüri riputas õllesse soola ja lõi siis klaasi kerge kolksuga vastu lauda.

Õlu hakkas ägedalt vahutama ja laudkond jälgis kerge pigega, kas Jüril ikka õnnestub seekord kogu vaht õlleklaasist ära juua, enne kui see üle ajab. Trikk õnnestus alati.

Supiklubiga kaasnes omapärane fenomen. Kui Kiusatusest Toomesse üle läksime, sulges Kiusatus mõne aja pärast oma uksed ning nüüd tegutseb seal ilusalong.

Ega Toomeski pikka pidu olnud, sest koht käis ühe omaniku käest teise kätte, mis tähendas, et kohvik oli aina remondis. Seepärast hakkas supiklubi toituma kohas nimega Rahva Toit. Remmelgas kutsus seda kohta eurosigalaks, peamiselt kaasaegse sisustuse ja nõukaaegse töölissöökla sümbioosi pärast.

Eurosigalast lõi supiklubi üle Viido Polikarpus, kes kutsus meid Kaitseliidu maja keldris asuvasse oma söögikohta. Teekond Maalehe toimetusest Viido juurde viis läbi Hirvepargi. Nii mõnigi ühines klubiga kas või sellepärast, et läbi pargi jalutada oli mõnus igal aastaajal.

Tihti küsisime üksteiselt, et mis pagana puu või põõsas see siin kasvab. Nõnda arenes mõte kutsuda dendroloog Aino Aaspõllu rääkima Hirvepargi taimestikust. See oli suurepärane ekskursioon, mis loomulikult lõppes toreda lõunaga.

Toredad ajad olid, sest kui lõunalauas said kokku mõnusad, aeg-ajalt aasivad ja nalja viskavad kolleegid, jätkus tööpäev pärast head kõhutäit hea tujuga ning töötahe pidas ka kõige pingelisema päeva vastu.

Ergutavaid hüüdeid “Mis süüa on?” – “Nuudlid ja hapupiim!” kõlab Maalehe toimetuses nalja pärast mõnikord veel nüüdki, kuigi supiklubi on ammu laiali läinud.