Kirjandusaasta 2013: üks romaan ütleb rohkem kui tuhat sõna
Tunnistan, et iga aastaga on üha raskem kirjutada värsketest raamatutest ülevaatlikke või kokkuvõtvaid lugusid.
Tänavugi ilmus mu meelest vähemalt kolmkümmend olulist kirjandusteost – nii uusi algupärandeid kui tõlketeoseid, nii luulekogusid kui proosaraamatuid –, mis kõik vajaksid pisut lähemat pilguheitu. Kui võtta lihtsa arvutuse aluseks artiklile eraldatud ruum ja raamatute arv, saaks kirjutada igast teosest kõige rohkem paarsada tähemärki – üle kahe korra vähem, kui mul siiani on tähti kulunud.
Aga olengi juba kulutanud hulga ruumi kurtmiseks! Siiski oli öeldu vajalik, et õigustada mu siinset kitsast valikut. Soovitan aastavahetuselugemiseks hetkel vaid kaht 2013. aastal ilmunud teost, mõlemad tõlkeraamatud ja romaanid. Miks? Sest need sisaldavad voorusi, mis muudavad romaanikunsti mu silmis nõnda väärtuslikuks.
“Minu nimi on Punane”
Ei tasu unustada, et romaanidel on võime panna inimesi liikumatult liikuma, rändama kodunt lahkumata. Hea romaan suudab viia nii ruumis kui ajas ükskõik kui kaugele. Ulmeraamatute seltsis saab rännata nendesse universumi kohtadesse-kihtidesse, kuhu inimesel pole vist iialgi võimalik füüsiliselt jõuda. Ajaloolised romaanid kannavad lugejaid aga ajastuisse ja hetkedesse, milleni ulatumine on veelgi vähetõenäolisem kui näiteks kosmoselaeva pardal Proxima Centaurini jõudmine.
Türgi kirjaniku Orhan Pamuki “Minu nimi on Punane” (Pegasus, tlk Ly Seppel) on just ajas kaugele kandev romaan – ta viib lugejad XVI sajandi viimasesse kümnendisse, Ottomani impeeriumi pealinna Istanbuli, kus valitseb parasjagu Murat III, valitseja, kes kunagi oma linnast ei lahkunud.
Aga too sultan ei ole romaanis kuigi oluline. Tähtis on see, kuidas Pamuk suudab manada lugeja pilgu ette 1591. aasta talvise Istanbuli. Hämmastav, kuivõrd kombatavaks muutub korraga igaveseks ajaloo kurku kadunud linnaruum.
Pamuki kolmandal eesti keelde tõlgitud romaanil on teinegi suur romaanikunsti voorus. Ühe loo raamides saab rääkida paljudest asjadest ning neid omavahel põimuma panna, andes nii aimu elu aegumatust kihilisusest. Pamuk ühendab oma raamatus mõrvamüsteeriumi, kirgliku armuloo ja filosoofilised mõttekäigud kunsti ülesandest, mis omakorda juhivad aruteludeni Jumalast – kuidas peaks kujutama ajalises kunstis ajatuid asju, kas kunst peaks näitama maailma Jumala või inimese perspektiivist, kas kunst peaks valgustama või pimestama?
See aga omakorda võimendab Pamuki teose ajaloolist tausta – Istanbuli miniatuurikunstnike ringkonda hakkavad imbuma läänest pärit võõrad väärtused, arusaamatud arusaamad kunstniku isikupärast. See vastuseis on aga omakorda seotud raamatus aset leidvate veretöödega.
Nii et tegu on suurepärase romaaniga armastusest, kuritööst, kunstist ning ajastu ja ajatu vastuseisust, mis kannab lugeja aega üle neljasaja aasta tagasi.
Maaeluromaan
Teist raamatut mainin Maalehe lugejaid silmas pidades. Esiteks seetõttu, et see romaan räägib maaelust. Teiseks on see kirjutatud üsna hiljuti, aga kannab endas Suure Romaani hingust.
Kolmandaks leiab romaani tegevus aset Rootsis – Eestiga üsna sarnasel maastikul. Tegu on Tomas Bannerhedi romaaniga “Kaarnad” (Eesti Ekspressi Raamat, tlk Tiina Mullamaa). Lugu on oma olemuselt lihtne, keskendudes põllumehest isa ja tema 12aastase poja, unistava loomusega Klasi vahelisele konfliktile. Isa Agne on jonnakas maaharija, kelle olemuse määrab põlvkondadepikkune lõppematu töö, raske võitlus maaga, kus on vähe võite.
Agne pühendumine on kinnisideeline, muundudes vaikselt, aga järjekindlalt tööhulluseks, mida varjutavad hirmud, et tehtu läheb raisku, ja veendumus, et asjad kisuvad kindlasti halvemuse poole, pidev rahutus ja rahulolematus. Seda hingele haiget tegevat rühmamist jälgides võivad tekkida paralleelid Vargamäega. Klas on isa vaatevinklist pisut laiskvorsti tüüpi poiss, kellel on eraklik iseloom ja kellele meeldib jälgida loodust.
Eriti linde. Lindude lennu kergus ja maatöö raskus moodustavad romaanis mõjuva vastandi, kehastades vabaduse ja kohustuse igavest vastandust. Pääsukesed ootavad äralendu nätske mulla kohale kummardunud kartulivõtjate kohal. Kuid “Kaarnad” pole tegelikult nii lihtne.
Nagu heades romaanides ikka, on isa ja poeg omavahel rohkem ja keerukamalt seotud, kui esmapilgul paistab. Võib-olla on nii, et ilma tööta pole õiget vabadust ja ilma vabaduseta õiget töötegemist. Bannerhedi romaani tasub esile tõsta ka seetõttu, et see suudab olla ühtaegu väga realistlik ja sügavalt poeetiline.
Aga kõige tähtsamaks pean asjaolu, et nagu paljudes heades romaanides enne “Kaarnaid”, kerkib siingi esile üks püsiv probleem, mis inimesi defineerib ning meie elule ka sügavust ja kõrgust peaks andma: mida teha oma unistuste ja tegeliku elu vahelise lõhega?
Üks on kindel. Hea romaan võimaldab jälgida küsimust kujutluste ja tegelikkuse sügavast erinevusest kannatlikult ja eri vaatenurkadest. Olgu siis teemaks töö, kunst, loodus või aeg.
