Maaleht kultuuripoe aknal – selles midagi on
Kultuur on kõige tähtsam Eesti riigi kestmiseks.
Olen mõne oma sõbraga ammu kokku leppinud, et austame eestlaste vanasõna “Suuga teeb suure linna”. Vaid nii jääb lootus. Sest suur saab suureks unistustes. Kiire saab olla vaid kannuste teenimisega – jääd hiljaks, oled ilma.
Seega on targem koguda, mõelda ja öelda. See pidev jutt, et kiire on, lehetoimetuses ja kõikjal, tapab igas sekundis mõne hea eestikeelse mõtte. Ma ei arva, et peaks olema aeglane, aga jooksutempo on läinud selliseks, et kui suuna seadmiseks seisma jääd, lõhkeb peas veresoon. Veel halvemal juhul, ja sellepärast ei julgetagi peatuda, võivad jooksjad aru saada, et kiirus on maailma oma, aga suunda pole. Vanas Roomas jooksid ainult orjad.
Kord märkasin Kohila vallamajas avatud kunstinäitusel üht Natalie Mei akvarelli. Pisut üllatusin, et eesti teatri kostüümiloojate esiema meisterlikult loodud kostüümikavandid on saanud kunstikogujate ihaldusobjektiks.
Vahest viis aastat tagasi rääkisin kunstiteadlase Mai Leviniga, kes ütles, et heal kunstil on komme peidust välja tulla. “Kaua kunsti vaka all hoida ei saa. Kunst on niisugune asi, mis on mõeldud ikkagi kõigi jaoks, ta on oma olemuselt selline. Ta tuleb peidust välja tahes-tahtmata.”
Kuu aega tagasi püüdsin kultuuriminister Rein Langile maha müüa ideed, et ministeerium hakkaks oma uhke asukohaga majas pidama eestikeelse väärtkirjanduse, kunsti- ja muusikapoodi, eesti kultuuripoodi. Mees sai aru, poodi muidugi ei lubanud ministrina pidada, (millest on kahju), aga turutõrkest rääkis küll ja see on igatahes hea märk.
Kuidagi nõme on rääkida kultuuri müümisest, aga jutt käib me kultuuri sellest osast, mis on tarbitav ja mis ei või jääda peitu. Sirpi Raplast naljalt ei osta ja keegi ei taha tahta ka. Ega ma sellega lepi. Lähen maale elama, kui inimesed seal looduskaitse alla võetakse ja neile elamise eest europreemiat maksma hakatakse, siis hakkan Sirpi tellima. Seni veel elan vaesuse pärast linnas, väikelinnas, kus vürtspoed ja poodnikud laiutavad, kultuuriraha jagavad ja asfalti panevad. Ma tegelikult ei taha sest rääkida.
Juri Lotmani poeg rääkis ETV saates “Tähelaev” kaunis eesti keeles, kuidas tema Tartu Ülikooli professorist isa oli isegi pisut pahane, et tema loengute ettenähtud norm nii väike oli. Ta ei pidanud loengupidamist tööks. See ei väsitanud teda, vaid rõõmustas. Nüüdsed normid on väiksemad, palgad ilmselt suuremad ja professorid väsinud. Professorite häält on meie riigi asjus vähe kuulda igatahes.
Haritlased, kus te ometi olete?
Aeg on selline, et ka meie kõige kuulsamatel on müügimehed. Kultuuriminister rääkis, et Arvo Pärdilgi on selline mees kusagil Pariisis. Aga Pärdil olevat üks privileeg – oma kodus Eestis otsustab tema, kus esineb, kellele oma uue loo esitada annab – siin on tema peremees.
Kas meil on kusagil sellise kultuurikihiga inimesed, kes julgeksid teenida kultuuri, mitte raha? Kusagil peab ju tasakaal olema. Et hing saaks hõisata.
Läinud laupäeval jahmatas mind tuntud ajakirjanik Ainar Ruussaar, kes Kuku Raadio “Keskpäevatunni” saates soovitas streikijatel-arstidel endale korralik avalike suhetega tegelev inimene või firma palgata, muidu olevat jama. Ja see on siis me tippajakirjaniku jutt? Arstid riigi vastu advokaatide ja suhtekorraldajate mahitamisel.
See siis ongi meie riigipilt, kus ajakirjandus ei otsi tõde, ei ole kellegi poolt ega vastu, ei kaitse kedagi, vaid soovitab palgata see, kes parem demagoog. Nüüd saan aru, miks ajakirjanikud ei streigi – inimesed saaksid sellise ajakirjanduseta hakkama. PR-kamp kirjutaks pressiteateid, lehed avaldaksid ja lugejal hea küll.
No ei tea. Olen ammu mõelnud ja kirjutanud ka, et palgalised suhtekorraldajad, keda, nagu aru olen saanud, koolitatakse koos ajakirjanikega, on ajakirjanduse tegelikkuse peegeldamise läbi elusate lugude kihva keeranud.
Suhtekorraldus on meil saanud miskiks rumalust kaitsvaks puhvriks, tõsiste valede tootjaks, kontrolliorganiks, pinnapealse ja sisutu sünonüümiks... Olen kuulnud, et neile makstakse paremini kui headele ajakirjanikele.
Vähemalt maksumaksja raha ei tohiks demagoogitsema ja valetama õpetamiseks raisata. Muinasjutuvestmise, lugude jutustamise kõrgemat haridust – seda on küll hetkel eestlastel vaja. Ja see on hoopis teine asi.
Valige avalikult esinema inimene, kes on tark ja sõnaosav, ütles Ruussaar. Seda ta kahjuks ei öelnud, et ärge demagooge ministriks valige. Selleks muidugi tuleks muuta valimisseadust, ikka kohe, mitte mõelda aastaid. Kuidas seadust muuta, oleks teema. Nõnda et PR ei loe, vaid see loeb, mida ja keda ja kuidas tahetakse teenida.
Ma nüüd enese pettumuseks märkan, kuidas mu plaanitud jutt väikelinna suurtest koloniaalpoodidest (sõnast “koloniseerima”) sesse lukku väga ei mahugi.
Neid on me maal muidugi Virust Võruni. Viimast nägin nädal tagasi Kuressaarde sisse sõites. Parklas juba lõugas lollmuusika, millel ühtegi Saaremaa märki küljes ei olnud. Praegu mõjub see isegi kosutavalt, kui Eesti tippnäitleja sind läbi kehva heliaparatuuri tehases kasvanud Rakvere siga sööma kutsub...
Kohtumiste koht on kultuuripoes
Rapla poiss Uku Uusberg ütles draamateatri maalisaalis vaatajatega kohtudes hiljuti midagi sellist, mis ka konteksti teadmata üpris palju mõtteainet võiks anda: “Kõik ilmas hakkas nihu minema siis, kui leiutati asfalt.”
Aga eriti tähelepanuväärne on, et pisut enam kui ühe kuu jooksul esietendub eesti teatris kolm lavastust, mille tegijad on eri aegadel Raplas õppinud. Lavadele ilmumise järjekorras: Ervin Õunapuu (käsikiri, kunstnikutöö ja lavastus) – “Pühamatest pühamad”, Priit Võigemast/William Shakespeare – “Hamlet”, Uku Uusberg/ Andrus Kivirähk – “Kevadine Luts”. Midagi siin on.
Tahaksin olla Eesti riigi kultuuripoe kaupade valija. Igatahes oleks see pood ööpäev lahti. Seal oleks müügil muu hulgas Ly, Kristiina ja Andres Ehini luuletused, Lauri Sommeri romaan “Kolm üksiklast”, Anne Maasiku plaat “Rännak lauluvainule”. Seal oleks müügil Jarek Kasari ooperi “Katuselt” klaviir, Vaiko Epliku Ehini tekstidega “Varielu”, Riho Sibula plaadid. Jaan Kaplinski looming oleks seal ja Rein Marani filmid, Veljo Tormise noodid ja Lea Tormise teatriraamat kindlasti. Võiksin jätkata pikalt nimekirja, mis peaks seal olema, et Eesti säiliks.
Kui Maaleht ikka joont hoiab ja praeguse ajakirjanduse peajoonega – “Kõik müügiks!” – kaasa ei lähe, mõne kultuuriloo ka esiküljele paneb vahel, siis peaks Maaleht seal poes aknal olema igatahes. Seal tuleviku poes siis, eestlased, kohtume. Ehk.
