Margit Peterson loeb Maarja-Magdaleena Gildis ahjusooja luulet ja annab oma esimesele luuleraamatule autogramme
Eile õhtul toimus Pärnu Maarja-Magdaleena Gildis traditsiooniline luuleõhtu, mida nüüdseks on peetud Margit Petersoni juhtimisel terve aasta, kogunemisega iga kuu teise laupäeva õhtul kell 18.00 gildimaja muusikakambrisse. Targalt ettearvatult varuti seekordseks kogunemise paigaks gildi hoone lakasaal, kus ruumi rohkem, kuid seegi pind näis kitsaks jäävat, sest mitmed jäid seisma sissepääsu ukse juurde. Silm suutis täpselt fikseeritud inimeste arvu lugeda üksnes poolesajani, sest järjest juurde tulevate osalejate hulk ja varem koduteele asunud kuualajad ajasid korduvad katsed õiget numbrit saada kõik püüdlused segamini. Klubi enda liikmeid on 15 ümber. Ent osalejate hulga määramine on kolmanda-neljanda järguline ja olulist rolli etendab pakutav sisu.
Margit Peterson on küll julge olemisega naine kuid samas ka meeldivalt tagasihoidlik, kellele siiski on vast kõige hingelähedasem inimlik soojus, mõistmine ja soov seda kõike ka sagedaste kallistustega jagada. Margit ei istunud ootuspäraselt rahva ees aukohal, vaid valis olemiseks tagasihoidlikuma paiga tagumiste ridade vahel. Nõnda tuli teda pidevalt teraselt teiste keskelt otsida. Kohalt tõusis ta siis kui paluti ise oma luulet ette kanda. Ehkki luuleread sünnivad tema enda kirjelduse põhjal vanavanaema käest saadetud kingitustena kaugemalt sealtpoolt, eelistab ta kindluse mõttes lugeda oma loomingut kogumiku lehekülgedelt. Margit ütles, et pabistab nii väga. Lugemiseks valis ta erineva žanri ja sisuga luuletusi alates sotsiaalse teemaga, nagu näiteks „Port Arturi kaubanduskeskuse ees“ ja lõpetades kauni sonetiga „Kus maa on ühtes taeva kuldse laega“. Muidugi mahtus nende vahele ka erinevat armastust, mis on sotsiaalse suunitluse kõrval samaväärselt üks tema hoolivamaid teemasid. Debüüt-luulevalimiku esmatrüki kaanele on kirjutatud “Õitsvate pärnade alleel”. Luuleraamatule pealkirja otsides leidis Margit, et kõige sobilikum on seda seostada tema kodutänaval kasvavate pärnadega.
Raamatu esilehel on pikk kümnete nimede loetelu, mis lõpeb lühendkujuga jt... Need on kõik tema head sõbrad-tuttavad, kes toetasid rahaliselt raamatu trükkimist. Paljude toetajate hulgas on märgitud ka Tajo Kadajas, kes oli koos oma ansmabli ja sõnalist osa täitvate inimestega üks õhtu peaesinejaid ning laulis ka Margiti sõnadele loodud laule. Näiteks „Olemise silmapiiril“. Ligemale 40 aastat muusiku ja lauljana laval püsinud Kadajast saatsid kitarril Robert Vood ja klahvpillil Vladimir Petuhhov ansamblist Meie. Lisaks oli Kadajas toonud üllatusesinejad, kellest keegi midagi ei teadnud.
Kunagine varem pantomiimi ja plastika stuudioteatris tegev olnud Aavo Rebane luges Mihhail Jurjevitš Lermontovi suuremahulise poeemi “Deemon” ainetel enda poolt loodud värsse kuid ta ei jäänud neid üksinda esitama. Järgmise üllatusena tuli dialoogi arendama Natalja Mereäär alias Tulihobu. Keskse tegelasena langenud ingel oli kahe autori poolt paigutunud selles legendis nüüdisaegsesse konteksti. Avo Rebane nimetas deemonit väga tugevaks ja seega kardetavaks isiksuseks. Ettekanne oli osavalt sõnastatud, millele lisas tooni mõlema näitleja meisterlikkus. Eriti üllatav oli see Natalja Mereääre puhul, kes nimetas end üksnes harrastuskunstnikuks, kuid kohati paindus tema kehaline keel täiesti veenvaks tegelikkuseks samasuguselt nagu teevad seda elukutselised näitlejad.
Ka Papa Janson, kodaniku nimega Alari Janson on üks Margiti toetajaid nii debüütkogumiku väljaandmisel kui ka luuletaja ande muusikasse vormimisel. Nii kõlas ka Papa Jansoni laulu ja kitarri helide saatel Margiti luulet, mille lõplikkus sõnastuses jäi veel heliloojal ja sõnade autoril ühtteist kokkuleppida.
Papa Janson oli samuti koos Hille Kõrgesaarega õhtut juhtimas. Luuletaja ja ajakirjaniku andega Hille Kõrgesaar küll ise seekord oma loomingut ei esitanud, aga andis oma naiseliku säraga õhtule erilise aura. Õhtujuhi ellu suhtumine peegeldub hästi ka tema ühes varjasemas väljaütlemises: „Elu on väärtuslik aare ning kuldse sisu loomine nõuab parasjagu vaeva, aega ja eelkõige kannatlikkust.“ Selle kõigega saab ta kahltematult eeskujulikult hakkama ka õpetaja ametis.
Võiks arvata, et näitleja, näitejuht ja ansambliga Pööloy Gläänz tuntust kogunud Meelis Sarv on end juba piisavalt ammendanud, aga eile õhtune esinemine kinnitas enamat. Ühiselt Kalev Koiduga (Koidu Sarv) musitseerides pääsesisid Meelis Sarve häälepaelad lakasaali katuse all väga võimsalt kõlama ja kahe suure mehe vahel rätsepa asendis istuv 4-aastane Timu Sarv pani tillukesel suupillil esinemisega ansambli etteastele hüüumärgi. Ka nende repertuaaris oli Margiti loomingut. Viisistatuna kõlas „Eemal“.
Meeste hääled kõlasid üldse gildi majas suurepäraselt, võimalik, et ka lakasaali hea akustika selleks kaasa aitas. Seda kinnitas kohe esimesena publiku ette astunud muusik, kirjaniku nimega Matu-Mutri Võti, kes tegi enda sõnul eksperimentaalset bluesi Margiti luuletuse „Une-Mati kaisus“ teksti kasutades.
Hästi rahustavalt mõjus Daivi Jõerand, kes alguses lubas lugeda vaid paar talvist ja mitte talvist lembeluulet, aga õnneks deklameeris ilmekal mahedal häälel rohkemgi.
Kurgjalt pärit luuletaja Kristi Roots lõpetas oma värsside lugemise lauluks viimistletud luuletusega „Rännak“, mida ise ilma saatemuusikata laulis.
Pärnu luuleklubi Luuletaeva Latern president Evelin Laanesaar ei laulnud ega deklameerinud seekord luulet, vaid luges huvitava ülesehitusega jutustust, kus peategelastena jäid meelde julkjurakad, Õlumats ja veel mõned huvitavad tegelaskujud. Kuuldud lugu tahaks uuesti iseseisvalt ja mõtlikult üle lugeda.
Kindlasti tahtnuks Margititki õhtu jooksul rohkem kuulda, aga teda piirasid aina sõbrad ja luuleraamatu ostjad, kes otseloomulikult kasutasid võimalust ka autogrammi saamiseks. Siiski oli võimalik veel mõned sõnad täiendavalt vahetada. Margit ütles, et viisistatud luulet on tema teada tosinajagu või pisut üle selle ja õhtu kordamineku üle oli tal siiralt hea meel.
Vladimir Petuhhov; lõpuks loositi õhtu osalejate vahel ka Margiti luulekogumikku
Täiendus: Pärast ülevaatliku loo avaldamist täitis Evelin Laanesaar minu soovi ja saatis õhtul loetud absurdi „Õnnelikult Kriisis“ teksti uuesti lugemiseks. Siia klikkides saab sama lugeda ka mõni teine huviline.
Samal teemal:
