Mari-Ann Kelam: Eestil on kohustus olla senisest märksa aktiivsem Lähis-Ida ning Aafrika vähemuste, eriti kristlaste toetamisel
Euroopa Parlamendi Euroopa Rahvaerakonna fraktsiooni naisühenduse liikmena pidas IREN läinud nädala laupäeval, 29. novembril, sügiskonverentsi, kus IRL-i välisministri kandidaat Mari-Ann Kelam esitles senist Eesti välispoliitilist suunda asendavat uuenduslikku doktriini.
Mari-Ann Kelam IRL-i välisministri kandidaadina IREN-i sügiskonverentsil Okupatsioonide muuseumis
Ajad muutuvad ja meie muutume koos aegadega, ütlesid vanad roomlased. Kas ikka muutume? Kas küllalt kiiresti?
Kuid küsimust võib sõnastada ka teisiti – ja väikeriigi jaoks on see väga oluline – kas muutume liiga kiiresti? Kas läheme lihtsalt kaasa globaliseeruva välissuhtluse üldsuunaga ning unustame, et Eesti Vabariigil on teatav ainulaadsus ning haprus, mida tuleb eriliselt hoida. Et see on rahvusriik, mille põhiülesandeks on: „Tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade“ /Põhiseaduse sissejuhatus/. Jääda iseendaks ja olla valmis kaitsma neid põhialuseid, millele Eesti rahvusriik on rajatud. Seda ka välispoliitikas.
Meil on ees 3 aastat ajani, mil Eestile asetub vastutus juhtida esmakordselt terve Euroopa Liidu tegevust. Kas tuleme sellega toime vormiliselt, triivides läbi sadade kohtumiste rägastiku tuhandete euroametnike ettekirjutuste varal või suudame avada uusi ja värskeid perspektiive?
Rahvusvaheline poliitika on väga pragmaatiliseks muutunud.
Väärtustepõhise teooria ning majandusliku tegelikkuse vahel on haigutav lõhe, mis ikka ja jälle lõpeb väärtuste kaotusega. Putini agressioon on küll sundinud suhtumisi korrigeerima, kuid reaalpoliitika tohutu surve pole kusagile kadunud. Oodatakse esimest ettekäänet, et sanktsioone lõdvendada ning mugavate kahepoolsete tehingute juurde tagasi pöörduda - stiilis, mida on kujundanud Schröder ja Lipponen.
Minu väljakutseks pärast ametisse asumist on raputada meie Välisministeerium üles aastaid süvenenud rutiinist, mugavnemisest, püüdest mitte liigset tüli teha, mitte küllalt probleemidesse süveneda. Valitseb arusaam, et peame käituma nagu teised, olema ettevaatlikud selgete seisukohtade kujundamisega, rääkimata nende seisukohtade väljaütlemisest. Nii kujuneb välja ebalev, eemalhoidev suhtumine moraalsetesse ja väärtuselistesse konfliktidesse. Kui ei nähta võimalust neid konflikte lahendada, siis on mugavam suurte riikide sabas sörkida, püüdes lihtsalt hoida probleemidevaba väikeriigi mainet, kellest on teada, et ta ei viska suurtele kaikaid kodaraisse ega tekita rahvusvahelisi ebameeldivusi. Sellised hoiakud on ohtlikud, sest nad on kujunemas märkamatult rutiiniks ning piiravad Eesti välispoliitilist aktiivsust.
Meie välispoliitika püsivaks eesmärgiks on Eesti jätkuv tutvustamine, meist positiivse kuvandi kujundamine ja selle tulemusena sõprade hankimine, kes Eestit kriitilisel hetkel toetaksid. Toetaksid mitte deklaratsioonides, vaid reaalselt ning kõhklemata. Ülesanne on juba olemaolevaid sõprussuhteid kindlustada ning uusi sõpru juurde võita. NATO garantiid, eriti artikkel 5 ning Lissaboni Lepingu solidaarsusklauslid ei toimi automaatselt – selletõttu, et nad on paberile pandud. Nende toimimine sõltub konkreetsete riikide valmisolekust meid reaalselt toetada või kaitsta. Peame eriti saavutama mainitud klauslite parema täpsustamise, seda ka Ukraina-taolise hübriidsõja ning kübersõja rünnakute puhul.
Alustasin oma tööd pärast püsivalt Eestisse asumist aastal 1993 Välisministeeriumis. Tõusin selle asutuse pressiesindajaks, kes pidi reageerima teravatele situatsioonidele, sõnastama Eesti seisukohti tundlikes küsimustes, vahendama väliskülaliste pressikonverentse ning vastama provokatiivseile küsimustele. See oli aeg, mil algasid esimesed süstemaatilised rünnakud meie riigi vastu. Juhatasin tolleaegse Vene välisministri Kozõrevi pressikonverentsi, kes kuulutas, et kui ta peaks kirjeldama vaeste venelaste olukorda Eestis nagu see on, siis oleks tal vaja kasutada selliseid väljendeid, mida naiste juuresolekul ei saavat teha. Kuid Eesti Välisministeerium oli sel ajal palju aktiivsem, omavahelised suhted vabad ametialastest tõketest, töötasime loominguliselt, ühtse meeskonnana ning alustasime just sel ajal süstemaatilise positiivse propagandaga Eesti tutvustamisel.
Lisaks julgeoleku kindlustamisega on Eestil vaja kasutada oma väikeriigi rolli aktiivse konfliktide ja eri huvide vahendajana. See tähendaks Eesti asumist iseseisva tegutseja, mitte suurte jõukeskuste satelliidi rolli. Sellise rolli eelduseks on aga eelpool osutatu - Eesti tuntus, hea maine ning lai sõprade ring. Meie rahvuslike huvide tagasihoidlik osakaal (s.t. – Eestil ei ole selliseid majanduslikke või geopoliitilisi erihuve nagu Inglismaal või Prantsusmaal) ning ajalooline kogemus diktatuurirežiimide suhtes võimaldab meile ausa ning lugupeetud lepitaja osa. Võtame näiteks suhted Hiinaga. Hiina rahvas on meie sõber ning väärib lugupidamist. Kuid see ei välista osutamast tuge tiibeti rahva õiglastele nõudmistele säilitada oma kultuur ja omapära. Meie, kes pole asjasthuvitatud pool ega sõltu oluliselt Hiina kaubandusest, saame paremini Hiina valitsusele ausalt öelda, et Tiibeti tõeline autonoomia on mõlema rahva tuleviku huvides. Sama puudutab suhtumist Iraani opositsiooni – Rahvusliku vastupanu nõukogusse, kes 11 aastat tagasi paljastas Teherani salajase tuumarelvastumise programmi. Eesti võimud on pesnud oma käed sellest küsimusest ning säilitanud reaalpoliitilise neutraalsuse – teisi sõnu, järginud suurte poliitikat, mis lähtub kaubandushuvidest.
Ukraina sõltumatuse kaitsmine ning selle riigi liitumine euroopaliku õigusruumiga on mitte teoreetiline solidaarsus, vaid seotud kõige otsustavamalt meie rahvusliku julgeolekuga. Eestil tuleb tugevdada oma rolli Ida naabruspoliitika kujundajana.
Euroopa Liidus on Eesti esindajad sageli käitunud pigem passiivselt. Meid ja Euroopat puudutavates üksikküsimustes oleks võimalik ja vajalik minna kohati üle aktiivsele tegevusele. Seda eriti Euroopalike põhiväärtuste ning inimõiguste kaitsel. Meie põhieesmärk on osutada moraalset suunda ning eeskuju, kuidas tasakaalustada pehmeid väärtusi ning reaalpoliitika survet. Selleks tuleb näidata initsiatiivi, et luua teatud eesmärkide läbiviimiseks asjasthuvitatud riikide ajutisi tihedama koostöö rühmi.
Eestil on kohustus olla senisest märksa aktiivsem Lähis-Ida ning Aafrika vähemuste, eriti kristlaste toetamisel. Seal asuvad meie ühtse euroopaliku kultuuri juured.
Suhetes Venemaaga on Eesti kogemused ja realistlik hoiak leidnud lõpuks kinnitust, paraku suurte ohvrite ja rahvusvaheliste pingete hinnaga. Eesti peaks rakendama olulised jõud, et luua professionaalne Vene ekspertiisi keskus (instituut), mis suudaks kindlustada rahvusvahelise autoriteedi. L Meri iga-aastased konverentsid on suurepärane baas, kuid seda tuleks toestada vastava uurimiskeskusega. Just Eesti diplomaatia on kohustatud näitama teed, kuidas teadvustada ning selgelt taunida vene agressiooni teoreetilisi aluseid, mida on rahvusvaheliselt lihtsalt ignoreeritud või kergekäeliselt võetud. Näiteks kurikuulus kaasmaalaste kaitse doktriin – omamoodi Brežnevi doktriini uus variant, millega Venemaa usurpeerib endale ühepoolselt õiguse sekkuda mis tahes välisriigi siseasjadesse jõudu kasutades, et „kaitsta“ seal asuvaid kaasmaalasi. Tegemist on poliitilise rassismiga – tõsta üks rahvus üle kõigi teiste ning õigustada venelaste huvide „kaitsmisega“ mis tahes agressiooni. Eesti tunneb ja on kogenud ka Karaganovi Lähi-välismaa doktriini oma nahal. Oleme kogemuslikult väga hästi ette valmistatud nende doktriinide analüüsiks, ning vastulöökide andmiseks Kremli propagandasõjale. Kuid selleks on vaja Välisministeeriumi ja teiste Eesti riigiasutuste eestvedamist ja organiseerimist.
Lõpuks: Eesti ei saa piirduda üksnes sellega, et suhtleb lähemalt oma naabritega. Suured probleemid kas või suhtumises Venemaasse peituvad meist läänes ja lõunas. Meil tuleb aktiivselt tugevdada saatkondi ja suhtlemist Hispaania, Itaalia, Portugali ja Kreekaga, et saavutada nende riikide suuremat mõistmist Kirde-Euroopa julgeolekule ning ühise poliitika vajalikkusele.
Ameerika Ühendriigid on meie julgeoleku võti.
Kommentaar IREN esimehelt, Annely Akkermannilt
Mari-Ann Kelami kõne IRL Naiskogu IREN sügiskonverentsil, andis oma haardelt ja tasakaalukuselt välja Eesti välispoliitilise doktriini mõõdu.
Ka suursaadik Jüri Luik rõhutas oma 3. detsembril Riigikogu palvushommikusöögil peetud kõnes, et kuigi me vajame praeguses keerulises julgeolekuolukorras teiste liitlasriikide jäägitut toetust, ei tohi kaotada julgust väljendada omi seisukohti, isegi kui jääme oma arvamusega täiesti üksi.
Praktilised vajadused ei tohi meid kanda eemale põhiväärtustest.
Samal teemal:
